October 30, 2012

"Nalja tahate kuulda?"


"Lähme teeme ühe lihtsa matka ja otsime suitsusauna rabast üles," ütles Are. Ja meie muidugi kõik läksime. Sinnateel virisesime veidi, et tegelikult tahaks ikka rohkem kõndida...
Esimesest teest saadeti meid tagasi, sest koprad olevat kogu metsa üle ujutanud ja seal saavat ainult paadiga sõita. Paati meil tõesti kaasas polnud. Viis kilomeetrit edasi saime ilusasti raba peale. Ületasime esimese kraavi. Ja teise kraavi. Kolmanda. Neljanda. Viienda. Selleks ajaks olid pooltel meist jalad juba märjad. Ütleme nii, et kõndida me saime päris palju. Edasi läks ainult märjemaks. Ja kui tundus, et enam märjemaks minna ei saa, siis läks ikkagi. Kõigele lisaks leidsid meid üles essütajad. Nad pöörasid kõik meie asimuudid täitsa sassi ja kui me lõpuks aru saime, kus oleme, siis olime täiesti vales kohas. Õnneks läks sel hetkel ka pimedaks. Otsustasime, et saagu, mis saab, aga välja me täna rabast jõuame. Kõndisime veidi mööda puudeviirgu ja keerasime siis üleujutatud metsa. Ei, võssa. Sealt tuli end lihtsalt läbu murda. Sellele järgnes täiskuuöine lumine raba ja sellele jällegi üleujutatud mets. Kaugusest kutsus meid autosignaal. See oli alguses nii õrn, et ilmselt me kujutasime seda vaid ette. Võtsime suuna kuu poole ja läksime. Vahepealne vestlus koosnes ainult sõnadest "oksad", "auk", "märg". Kuid kui autosignaal tugevamaks muutus, siis tulid isegi laulud suule. Sel hetkel, kui ümberringi oli pime täiskuuöine lombirohke mets ja seljataga oli kaheksatunnine rabamatk ja ainult kaks võileiba ja jalas läbimärjad kummikud ja Are ja Kulno metsavendi laulma hakkasid, siis ma tundsin jällekord, kui õnnelik ma olen, et ma sellised inimesed endale matkasõpradeks olen saanud nagu nad kõik seal tol hetkel olid. Sest teate, need inimesed on fantastilised.
Ühesõnaga välja me jõudsime. Meid võeti vastu sooja tee, meeleolujoogi ja naeratusega ja ei oldud üldse pahased, et laupäevaõhtust poolteist tundi pidi metsa ääres äraeksinuile autoga tuututama. Saungi oli küdema juba pandud. Sõitsime kohale ja valasime kummikutest vee välja ning mõnus rammestus võttis maad.
Järgmisel päeval kõndisime veel kuskil kümme kilomeetrit otsa ja nägime kevadet ja talve ja sügist ja udu tõusis ja langes ja päev läks tund aega varem pimedaks. Öö varju alt korjasid meid peale autod ja viisid koju igapäevatoimetuste juurde.

October 18, 2012

Karpaatide taga














Vallutasime mägesid ja raksasime õunu ja maisi ja viinamarju ja turnisime lagunenud majadel ja magasime üksteise süledes ja leidsime suve ja ütlesime sügisele "tere" ja saime vihma ja kõndisime paljajalu ja keetsime putru ja tantsisime küladiskol ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Kui ma kord sõnad üles leian, siis võin pikemalt jutustada. Ilmselt küll juhtub nii nagu alati - tulevad uued jutud peale.