May 30, 2009

Sealpoolne mõlgutus

Kõndisin mööda Trummit kodu poole, olles veetnud väga toreda lõpuga päeva vanalinnas ja ümberringi ulgusid koerad. Kohe päris tõsiselt ja Kuu oli ainult pool endast täis söönud. Ning siis kangastus mulle tunne, et see oleks ikka päris hirmus (((äge))) kuulda pimedas paksus metsas enda ümber hundikarja ulgumas. Just sellises pimeduses, kus tegelikult peaaegu et ei näegi enda ümber. Isegi lõket ei oleks. Ja ainult see ulgumine. Üks... siis teine vastab... siis kolmas... neljas.

May 28, 2009

Ühel hommikul ärkad ja avastad, et oled uraaniumi kaevav robot Kuu peal.

Mõned hommikud on sellised, et ärkad üles ja sul on selline tunne. Täpselt selline. Selline tunne, et täna küll jalanõusid jalga panna ei saa. Minul vähemalt on mõnikord selline tunne. Eriti veel, kui väljas on miljon kraadi sooja. Jalad ei ole enam üldse harjunud teravate kivide peal olema. Aga küll nad harjuvad.

See oli vist muidu eile öösel, kui ma mõtlesin, et ega need hommikud pole ikka sugugi õhtutest targemad. Minu meelest kipuvad nad pigem olema rumalamad. Aga sellised siiralt rumalad. Sellised, et tahaks veel voodis teki all keras lebada, padi kaisus ja mitte üldse loengutesse minna. Tahaks olla seal soojas ja maailma ilusaks mõelda. Pealegi paistab Päike nii armsalt voodi servale. Ja kui saabki lõpuks voodist üles, siis tahaks ju rahulikult teed juua ja midagi head põske pista ja siis ehk hoopiski jalutama minna...
Põske pistmisest rääkides... eile ostsin endale purgi mett, sest mu kurk oli valus. Ja sõin seda kogu päeva ja ei jaksanud üldse mitte millegi muu peale mõelda. Niimoodi jõudsimegi Ottoga järeldusele, et mesi teeb rumalaks. Karupoeg Puhh ei olnud ju just kõige taibukamate seast.

May 24, 2009

Kiigelaulukuuik

Kolm tundi regilaule. Õhtul rabarberikisell mannapudruga. Vihmavesine sõit Tallinna. Siis paar joodavat kooki. Väga kahtlased unenäod. Hommikune riietevahetus (ei, mitte ööriided päevariiete vastu, vaid minu riided emme riiete vastu). Kaugemaa reisi planeerimise algus. Üks bussijaamas jalutav tuttav noormees, kes minu numbri ära oli kustutanud (mismõttes, Kalle?). Paar toredat bändi ja veidi tantsimist eriti palavas ruumis kunsti keskel. Magus pannkoogitainas koos taimetoitlase pitsakattega kuskil kolme ajal öösel. Kella kuuene päike Viljandi lossimägedes külakiige ja kiigelauludega. Kella seitsmene päike lossimägedes muude laulude ja juttudega, aga eelkõige iluga. Kella kaheksane tee ja emme küpsetatud kaneelirullid. Neljatunnine keelatud uni. Kella kahesed pühapäevased pannkoogid. Varajast und eirates veidi asjalikku tööd. Nüüd läheksin hea meelega magama. Aitäh.

May 21, 2009

Rabarberikook nagu male.

Kella kümne ajal kolmapäeva õhtul on kahtlaselt vähe inimesi aedades. Rabarbereid on neist küll pooltes, kuid päris rabarberiraksu me minna ei soovinud. Siiski pärast mitmeid-setmeid tänavaid leidsime me ühe toreda mehe, kes parasjagu oma aeda valgeks võõpas. Kuid seda alles pärast viie kroonlehega sireliõie söömist. Hiljem selgus, et nii minul kui Stellal oli sama soov. Mees oli meiega lahkelt nõus rabarbereid jagama. Ütles, et me rohkemgi võtaksime. Siis läksime Tarre ja tegime kaks kooki. Suurema osa jõudsime ka ära süüa.

Sotsioloogia eksamist ei tasu rääkida. Kuid pärast seda tundsin ma koolis, et nii hull ei olegi. Kuigi kõik on tegemata ikka veel. Lihtsalt inimesed said jälle omadeks. Mõtetes olen siiski ikka päris palju matkaliste juures.

May 19, 2009

Vihmased teisipäevad.

Nii ei saa ju... tirige mind reaalsusesse tagasi ja leidke üles mu kohusetunne. Mitte et mulle ei meeldiks igal õhtul kuskil chillida ja hommikuti kaua magada... Aga nii ei saa ju. Või saab?

May 18, 2009

Ajuküla ja augusaun.

Juhtus nii, et ma sattusin kolmeks päevaks metsa jalutama. Juhtus nii, et mul oli hästi suur kott ja pikk teekond. Juhtus nii, et minuga koos samale rajale juhtusid veel kaheksa inimest, kellest igaüks oli väga tore. Üldse juhtus igast asju. Ühte kohta oli hirv oma sarve kaotanud. Teises kohas olid metsloomad metallimaitselist puitu järanud. Kolmandas ja neljandas kohas käisime saunas. Paar korda jõudsime ujumagi minna (Stella jookseb saunast järve poole: "Kas nüüd on õige aeg öelda, et ma ei oska ujuda?" ja hüppab vette). Esimeses kohas lauldi öösel unelaulu. Viiendas kohas arvasid telefonid, et nad on Lätis. Hommikuti alustasime kell viis silmade lahtitegemist. Ristmikel vaatasime kompasse ja kaarte. Ööd veetsime magamiskottides kile"telkides". Päeval jalutasime, laulsime ja tantsisime kilomeetreid. Vahepeal tegime valesid pöördeid ja vahepeal näitasid kompassid lõunasse.
Ja igalpool kukkusid käod. Igal pool.

Selgus, et asjadest aru saamiseks on vaja ette võtta kümme sellist retke.

Täna hommikul kõndisin kooli poole justkui läbi udu, sest kõik oli kuidagi ebareaalne. Mis need autod siin teevad? Loengud - milleks? Ja kõik need inimesed... ma mõtlesin, et meid ongi ainult üheksa...

May 10, 2009

Narnja 09.05.09 kell 18:44

Ma olen maal. Üks väga märkimisväärne asi, mis mul teha õnnestus, oli lüüa endale mingi tuvastamata esemega küüne sisse auk. Selline pisike ja põhjast punakas. Ma arvan, et ma lõin, sest küüs on päris tugev, aga ma ei mäleta sellist tegevust. Ühel hetkel oli lihtsalt nagu valus ja ennäe – auk!
Maal olemise stiiliks on välja veninud dressipluus, lühikesed püksid ja villased sokid. Ma olen väga rahul. Riietuma peab ju vastavalt ilmale. Tuul on tohutult tugev ja metsikult külm, pilved tumesinised ja ähvardavad kohe kaela kukkuda ja päike imearmas ja uskumatult soe.
Öösel magasin kaks tundi. Kui kell oli umbes viie paiku hommikul, siis ma mõtlesin küll seal Anduri diivanil, et poole ühene buss tundub pigem varajane kui väga hiline. Aga ma siiski vinnasin ennast üles ja jõudsin vahepeatusega Statolis Varnja bussile, mis väljus 6:10. Tegelikult. Tegelikult! Mulle väga meeldivad hommikud.

Ma olen täna juba põletanud tünnis oksi, lõiganud miskisuguseid kuivanud putki, joonistanud kolm kostüümikavandit, söönud kaks korda (pluss hommikukakao), maganud peaaegu kaks tundi, parandanud kasvuhoonet, teinud paar hundiratast, vastanud tsipakene semiootika küsimustele, istunud vanaemaga lesongal ja rääkinud elust, käinud poes, ajanud sisse tulevat tossu välja, kastnud herneid ja kapsaid, vahetanud umbes kolm korda riideid (vastavalt ilmale), meisterdanud enam-vähem grillimiseks sobiva aluse. Kui see tuul mind ainult ära ei puhuks, siis tahaksin veel üht-teist korda saata. Kaks korda on juba sadanud, kolm korda päike paistnud ja tuul üritab gepardilt kiireima looma tiitlit röövida.

PS! Ämblikud on toaloomad. Ilmselgelt minu toa loomad. Ilmselgelt minu endise toa loomad. Ilmselgelt ei sega see neid väga palju, kui ma korra nende toas ööbin.

May 08, 2009

Head ööd.

Teate. Ma nägin täna õitsvat kirsipuud. Otse kiisumarketi vastas.
Ja teate? Mul on jälle hea. Vahepeal ei olnud. Kohe üldse ei olnud. Seda mõned teavad. Aga nüüd jälle on. Asjad loksusid paika, need asjad, mis tegelikult loevad.
Ja teate? Maailm on täiuslik, aga inimesed on ebatäiuslikud. Ja see on kõige täiuslikum kooslus.

Kui õhtul hea tujuga magama minna, siis ärkan hommikul halva tujuga?
Küll tema ka jälle tuleb.

May 06, 2009

Maailm on täiuslik.

Kogu hommiku on taevas ähvardanud vihma kaela kallata.
12:11 elekter läheb ära.
12:49 äratan Stella, et teda õue vihma ootama kutsuda. Ta arvab, et magada on ka hea.
12:55 James hakkab mängima Dagö - Aeg on maas. Ma mõtlen, et see ongi täiuslik paduvihmamuusika.
12:56 lähen trepist üles, et endale kampsunit tuua ja avastan, et väljas on täiuslik paduvihm. Jooksen paljajalu õue, kampsunit eelnevalt kuhugi suvalisse kohta põrandale visates. Seisan maja ees ja saan läbimärjaks. Minu esimene kevadvihm sel aastal. Kuidas ma teda ootasin.
13:04 lõppeb vihm
13:08 tuleb elekter tagasi.

That's how you know

Täna helistas mulle üks mees. Tundmatu number. Ja küsis Minni Hiirt. Ma ütlesin, et ta eksib vist numbriga. Ta vabandas ja pani toru ära.

Lisaks sellele imestan ma ikka, et inimesed mind teavad. Ma imestan isegi siis, kui ma kedagi juba päris kaua aega tean. Aga täna teadsid mind needki, keda mina päris täpselt ei teadnud. Tegelikult on see päris tore.

May 03, 2009

Välimus on reetlik.

Vot kes meid reedab! Lähed luurele ja välimus on kogemata kaasas. Vaenlane kohe vaatab: "Ahaa! Tal on suur jalaalabaa!" võtab su kinni ja paneb labidatega maad kaevama.
/Armastus apelsinide pihta. Nende kolme.

welcome to EstoniaTallinnas oli tegelikult päris hea, kuigi ta muudab mind rahutuks. Aga sai natuke olla heade lapstega koos ja natuke vaadata head etendust. Ja peaaegu tegin natukene midagi kasulikku ka. Maituli oli hea, kuigi mitte päris-päris. Siiski ta sobis sinna oma Eesti tequila ja lapstega. Metropolist koju sõites nägin ühte rebast ja ühte küülikut (pühendusega Jumalale). Magada sain umbestäpselt poolteist tundi ja siis veeidikene rongis ja siis tund veel kodus. Stella sünnipäev oli väga roheline. Ja laupa viisid teed mind jälle Tartusse. Tudengipäevade tants ja trall, Merli ja Liisa. Ühel hetkel me vallutasime kogu tantsupõranda ja ajasime kõik teised ära. Lõpuks oli mul selline tunne, tegelikult vist ikka veel on, et viskaks selle kooli kus see ja teine ja läheks maale peenraid kaevama. Päriselt ka, üldse ei viitsi asjalik olla. Kaevaks mulda ja istutaks kartuleid. Sest mul on suvi. Juba päris kaua aega.

Ja teede ääres tantisvad männid ja kased omavahel valssi ja meie maja juures seisavad kaks puud teineteise embuses. Loodus on nii armas.

Welcome to Estonia