May 18, 2009

Ajuküla ja augusaun.

Juhtus nii, et ma sattusin kolmeks päevaks metsa jalutama. Juhtus nii, et mul oli hästi suur kott ja pikk teekond. Juhtus nii, et minuga koos samale rajale juhtusid veel kaheksa inimest, kellest igaüks oli väga tore. Üldse juhtus igast asju. Ühte kohta oli hirv oma sarve kaotanud. Teises kohas olid metsloomad metallimaitselist puitu järanud. Kolmandas ja neljandas kohas käisime saunas. Paar korda jõudsime ujumagi minna (Stella jookseb saunast järve poole: "Kas nüüd on õige aeg öelda, et ma ei oska ujuda?" ja hüppab vette). Esimeses kohas lauldi öösel unelaulu. Viiendas kohas arvasid telefonid, et nad on Lätis. Hommikuti alustasime kell viis silmade lahtitegemist. Ristmikel vaatasime kompasse ja kaarte. Ööd veetsime magamiskottides kile"telkides". Päeval jalutasime, laulsime ja tantsisime kilomeetreid. Vahepeal tegime valesid pöördeid ja vahepeal näitasid kompassid lõunasse.
Ja igalpool kukkusid käod. Igal pool.

Selgus, et asjadest aru saamiseks on vaja ette võtta kümme sellist retke.

Täna hommikul kõndisin kooli poole justkui läbi udu, sest kõik oli kuidagi ebareaalne. Mis need autod siin teevad? Loengud - milleks? Ja kõik need inimesed... ma mõtlesin, et meid ongi ainult üheksa...

1 comment:

Words Have Feelings... said...

Väga lahe lõpp asjal, näitab, et oskad, kuid nagu ei viitsi....