February 26, 2007

Käputäis hulle ja miljon piinlikku viisakust.


Höhöhöö... vist ainult minul õnnestub duśśiga vastu põske lüüa, nii et sinna ka sinikas tuleb. Eksole. Ja kui sellele lisada veel mu katkine huul, siis tundub, nagu oleks tõesti keegi mulle kallale tulnud.

Tänase päeva staar on igatahes Mari, kes tõi mulle Inglismaalt Innocent'i. See tüdruk on tõesti tore! Ja mina arvasin, et ta unustab ära (ta ise väitis, et unustaski, aga õnneks müüdi lennujaamas ka).

Täna oli koolis aktus ka. Kusjuures tavalise igava jutlustuse asemel ootas meid eest vaid paar toredat sõna, elavalt ettekantud luuletused, jutustused sellest, kuidas 25 aastat tagasi kõik tegelikult samamoodi oli ja lõpuks loomulikult Propelleri kontsert. Rahvas oleks võinud ainult veidi aktiivsemalt näppu visata...


Once upon a time, people weren't around. They hadn't been invented. Sure, there were flying squirrels and giand reptiles, but no people. Just think - no cars, no motorways, no houses, no pocket watches or polystyrene cups. No hairdressers, no fried chicken, no waltzers and no Kevin Costner movies. No telly. No magazines. No colf clubs. No nothing. Not even smoothies. Wierd.
/Innocent

mmmmmmmmmmmmmmm

February 22, 2007

Söömata, magamata ja haiseb suitsu järgi.

Tänane päev oli põnev. Hommikul vara (ehk siis poole 11 paiku), kui ma veel midagi aru ei saanud, helistas Andur ja ütles, et on all. Nojah, eks ma lasin ta siis sisse ja pakkusin komme. Mõne tunni pärast, kui kommid olid pmst otsas ja mitu teedki joodud, läksime linna. Kohvikusse kohvi jooma loomulikult. Seal tegime igasugu plaane eelseisvaks eluks ja mõne tunni pärast külastasime Loitsukelleri jahuosakonda, et siis Anethiga liituda, RIMIst saia osta ja suure veenmise peale naharingi minna. Naharingis oli ka põnev. Joonistasin Anethile ilusaid pilte ja siis mõtles naharingiõpetaja, et sodiks ära. Võttis lilla vildika/pastaka ja hasardiga tõmbas. Ta ei meeldi mulle. Ja Katu kleebib oma karbi peale südameid, ise väites et need on punased lehed, eksole.
Sealt edasi suundusime Anduriga Rock Cafe'sse. Võibolla alguses nägin ma tõesti selline tore kontsadel tśikk välja, kes tuli Spitbloodi kuulama, sest seal on kenad poisid, kuid kui ma olin kaua julgust kogunud ja lõpuks keskele suurte karvaste meestega kaklema/hüplema/peksma läinud, siis ma loodan, et see ekslik arvamus kadus. Päris tore oli. Nüüd on mul lisaks kelgutamise sinikatele põlvedel, seljal ja tagumikul ka sinikad kätel ja kael ja selg on niisama valusad. =)

February 21, 2007

Pikad linad.

Eile käisime kelgutamas Kupi ja Anduriga. Väga hästi ei mäletagi, millal enne seda kelgutatud sai, kaks aastat tagasi vist. Igatahes läksime oma jope värvi kelkudega slaalominõlvale ja saime mitu korda surma. Eriti tore oli. Siis vallutasime veel mitu teist mäge, küll rongis, küll eraldi. Enamasti lõppesid sõidud pikali lumes olles. Kutsusime teisigi kelgutama, kuid keegi ei tulnud. Aire oli kõige geniaalsem, sest tema sai alles õhtul teada, et vastlapäev on, mõtles, et me oleme imelikud, et kelgutama läheme.
Õhtul tegin ma midagi vastlakuklite sarnast ja sain jälle teada, et kokaks ma ei saa.
Täna (vaatamata kõigile ilusatele sinikatele eelmisest päevast) läksime Kupiga varavalges TSGsse. Seal oli kõik samamoodi nagu kahe aasta eest, inimesed ehk vaid veidi vahetunud ja suuremaks kasvanud. Kooli ma ei igatse, klassi aga küll. Istusime matas ja ajaloos, vahetasime õpetajatega paar sõna, viskasime koolitoidule pilgu peale, lehvitasin Taanielile ja siis läksime me kinno. 'Sissemurdmine' oli suht igav, aga vähemalt olid seal kenad mehed.
Ja koju jõudes sain ennast telekaekraanilt imetleda ja Andurit ka (Karolist ja Mariast rääkimata). Andur sai ka aru, et ta räägib palju. "Nojah, kui ta on sinust jutukam, siis on ta ikka väga jutukas," ütles emme selle peale, "aga sa olid vähemalt kõige pikem."
Igatahes, kui keegi peaks seda näha tahtma, siis mul on see lindis.

February 19, 2007

Eneseabikäsiraamat "Mu sõbranna on hull"

Nädal möödus suhteliselt kiiresti. Käisin üle pika aja trummides. See oli päris põnev, arvestades, et ma jällegi ei osanud midagi. Kuid mida muud oligi oodata, kui ei harjuta, eksole. Kolmapäeval oli palju kallistusi, kuid see oli ka pmst kõik. Pärast käisime küll Moskvas ja jõime ühe kohvi. Ja vabal ajal ma kudusin. Neljapäeval oli estas töö, mis läks ikka suhteliselt pekki, aga ka seda oli oodata.
Reedel käisime kooliga 'Laulvat revolutsiooni' vaatamas. See oli küll tore film. Siin-seal läksid silmadki märjaks. Siiski oli suhteliselt palju neid, kes lihtsalt ei osanud kinos käituda. Kinos ei kirjutata sõnumeid ega minda enne lõppu ära ega togita teise tooli jalaga ega räägita kõva häälega. Prr. Aga filmi peavad küll kõik vaatama minema, eriti need, kes ise ei mäleta seda aega. Ja lõpus plaksutasid kõik. Pärast läksime Anduri ja Kupiga kohvikusse. Üle pika aja sain jäätisekokteili! Situatsioonihuumorit sai kõvasti.
Laupäeval sõitsin Tartu. Kooki ja kommi ja jäätisekokteili pakuti palju. Mulle see sobis. Rääkisime oma viimase aja seiklustest (Jumala omad olid üle kõige!), vaatasime nõmedaid (ja ka toredaid) saateid ja mõnitasime kõiki. See oli hea. Pühapäeval sadas isegi veidi lund. Ja ma sain tõestust sellele, et Jumal tõesti oskab autuga sõita.
Tartust tagasi sõitsin ma aga kolm tundi mööda kurvilisi teid. Ja nüüd üritan ma aru saada, et vaheaeg on. Esimene päev kujub päris hästi. Hommikusöögiks kohv ja kummikommid, siis natukene emme lindistatud saateid ja muusikavideoid ja kreisiraadiot Anduriga, kes otsustas mulle külla tulla aga ka kadus sama kiirelt.

February 09, 2007

Suusaarmastus.

See, et keegi ei teinud teist nägugi, kui meie pidime 20 minutit külma käes seisma ja starti ootama, oli küll väheke üllatav. Ja radagi oli suhteliselt halb. Siiski oli mul fänne raja ääres (jätaks mainimata, et 'neid' oli üks ja et ta oli poiste kehalise õpetaja aka minu trummiõpetaja ja ta pidigi seal olema). Igatahes elas ta mulle kaasa ja hüüdis lõpus: "Birgit, pea vastu, enam pole palju jäänud!" Ja vastupidiselt tavalistele kurjade nägudega tädidele, kes finiśis karjuvad sulle, et "Anna oma number!" või "Kuhu sa lähed selle numbriga!" enne veel kui sa arugi saanud oled, kuidas normaalselt hingata, siis seekord kui ma seisin ja üritasin jubedat elamust oma mälust kustutada, tuli minu juurde naeratav mees ja ütles: "Ma võtan su numbri," sidus selle siis mu küljest lahti ja läks minema, ilma et ma midagi oleks pidanud tegema. Olgugi, et hilisemat kõrva, kurgu ja ülessoojenevate sõrmede valu (sest sõrmi ma tõesti ei tundnud ja niimoodi valutanud pole nad tükk aega) ei võtnud miski ära, tegid sõbralikud näod seda talutavamaks. Vähemalt on see jälle tehtud.

February 06, 2007

"Tasakaaluhäired - neid ma armastan!" hüüdis Birgit naerdes tühjusele, olles ennast lumehunnikust püsti ajanud ja mängis peas trumme edasi.

February 04, 2007

21.02.07 kell 19.05 ETV


Andreas, leib, mina. Olime ajalehes. Olime ajakirjas. Oleme telekas. Hullult lahe oli seal. Saime Terevisiooni köögis leiba küpsetada (ristike lahtrisse) ja puha. Ja mis kõige tähtsam, me saime lampidega peeglite ees istuda nagu staarid muiste. Ning Buratino hakkas mulle veel rohkem meeldima, sest need tegelased on päris elus ka sama toredad!
Naljakas, et leib, mis tegelikult alguses vaid selle pärast küpsetatud sai, et Helenal Prantsusmaal midagi süüa oleks, on kuulsaks saanud ja meie elu vallutanud.

February 01, 2007

Taevast sajab sitta.

Eile käisime Jumala ja Kupiga Fausti vaatamas. Ma pean selle üle veel natuke mõtlema, kuid algus mulle meeldis küll. Aga lühike oli ta küll. Jõudis vaevalt ennast mugavalt sisse seada, kui juba plaksutama pidi. Kuhu see kõlbab? Jumala tuttavatel oli küll kohati selline nägu, et 'Issand, neid on kaks!'

Ja et öelda midagi ebatähtsat. Ma magan juba kolmandat ööd ilma padjata.