Suusaarmastus.

See, et keegi ei teinud teist nägugi, kui meie pidime 20 minutit külma käes seisma ja starti ootama, oli küll väheke üllatav. Ja radagi oli suhteliselt halb. Siiski oli mul fänne raja ääres (jätaks mainimata, et 'neid' oli üks ja et ta oli poiste kehalise õpetaja aka minu trummiõpetaja ja ta pidigi seal olema). Igatahes elas ta mulle kaasa ja hüüdis lõpus: "Birgit, pea vastu, enam pole palju jäänud!" Ja vastupidiselt tavalistele kurjade nägudega tädidele, kes finiśis karjuvad sulle, et "Anna oma number!" või "Kuhu sa lähed selle numbriga!" enne veel kui sa arugi saanud oled, kuidas normaalselt hingata, siis seekord kui ma seisin ja üritasin jubedat elamust oma mälust kustutada, tuli minu juurde naeratav mees ja ütles: "Ma võtan su numbri," sidus selle siis mu küljest lahti ja läks minema, ilma et ma midagi oleks pidanud tegema. Olgugi, et hilisemat kõrva, kurgu ja ülessoojenevate sõrmede valu (sest sõrmi ma tõesti ei tundnud ja niimoodi valutanud pole nad tükk aega) ei võtnud miski ära, tegid sõbralikud näod seda talutavamaks. Vähemalt on see jälle tehtud.