Nädal möödus suhteliselt kiiresti. Käisin üle pika aja trummides. See oli päris põnev, arvestades, et ma jällegi ei osanud midagi. Kuid mida muud oligi oodata, kui ei harjuta, eksole. Kolmapäeval oli palju kallistusi, kuid see oli ka pmst kõik. Pärast käisime küll Moskvas ja jõime ühe kohvi. Ja vabal ajal ma kudusin. Neljapäeval oli estas töö, mis läks ikka suhteliselt pekki, aga ka seda oli oodata.
Reedel käisime kooliga 'Laulvat revolutsiooni' vaatamas. See oli küll tore film. Siin-seal läksid silmadki märjaks. Siiski oli suhteliselt palju neid, kes lihtsalt ei osanud kinos käituda. Kinos ei kirjutata sõnumeid ega minda enne lõppu ära ega togita teise tooli jalaga ega räägita kõva häälega. Prr. Aga filmi peavad küll kõik vaatama minema, eriti need, kes ise ei mäleta seda aega. Ja lõpus plaksutasid kõik. Pärast läksime Anduri ja Kupiga kohvikusse. Üle pika aja sain jäätisekokteili! Situatsioonihuumorit sai kõvasti.
Laupäeval sõitsin Tartu. Kooki ja kommi ja jäätisekokteili pakuti palju. Mulle see sobis. Rääkisime oma viimase aja seiklustest (Jumala omad olid üle kõige!), vaatasime nõmedaid (ja ka toredaid) saateid ja mõnitasime kõiki. See oli hea. Pühapäeval sadas isegi veidi lund. Ja ma sain tõestust sellele, et Jumal tõesti oskab autuga sõita.
Tartust tagasi sõitsin ma aga kolm tundi mööda kurvilisi teid. Ja nüüd üritan ma aru saada, et vaheaeg on. Esimene päev kujub päris hästi. Hommikusöögiks kohv ja kummikommid, siis natukene emme lindistatud saateid ja muusikavideoid ja kreisiraadiot Anduriga, kes otsustas mulle külla tulla aga ka kadus sama kiirelt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment