November 12, 2012

500 meetrit veel


Öösel, kui kuu oli nii noor, et teda polnud nähagi, kõndisime Uksiga käsikaudu nelja järve vahel. Ilm oli nii pime, et ega pimedusest rohkem näha ei olnudki. Igal sammul oli tema kindel, et just nüüd ja siin tuleb lõpuks see viimane järsk tõus, ja mina olin kindel, et just täpselt nüüd ja siin on lõkkeplats, kus ma mitmeid kordi olnud olen. Temal oli viimaks õigus; mina olin täiesti vale järve juures. Vahepeatuseks istusime sillale vaikust kuulama. Vaikus oli nõnda suur, et metsahaldjad ületasid palkimööda jõge ja tähed langesid Maa poole.
Oli Ringi sügismatk.
Toiduämbrid unusid koju, kuid õnneks tõi hommikul üks hea inimene need ära. Öösel oli külm ainult nendel kehadel, kes piisavalt rõõmujooki joonud polnud või keda teised kehad soojas ei hoidnud. Järgmisel päeval, kui oldi kindel, et päike ei kavatsegi end puude ladvust kõrgemale tõsta, mindi teele. Valisime teeks ilusamad ja käänulisemad. Katsusime samblikke ja tuhnisime ninaga sammaldes, sõime punaseid marju ja punusime seeni juustesse, naersime püksatute orienteerujate üle ja sõime kommi. Pimedus jõudis meile kiiresti järgi. Umbes sel ajal otsustasime otse minna. Kolm tundi hiljem jõudsime natukene kaugemale, kui me enne olime. Kui hommikul silmi kissistades sai peaaegu taastada sama selget pilti, mis öösel metsateedest avanes, siis tundus see päris hirmuäratav. Näha polnud ikka mitte midagi. Kõik need maalilised metsavaheteed jäid ainult meie kujutluspiltideks. Kord tuleb need samad sammud ikka ka valges läbi käia. Kuid öösel neid radu läbides ei tundunudki olukord nii hull. Kõht oli ainult tühi. Teise päeva sihtpunktiks jäi Noku. Noku jäi sihtpunktiks sellepärast, et raba kuulutati läbimatuks. Raba kuulutati läbimatuks ja siis tulid teiselt poolt meie omad veteranid ja teatasid, et nemad seda läbimatut kohta üles ei leidnud. Ega rahvas järgmiselgi päeval seda näinud. 
Lõpuks sai kokku käidud ehk 20 kilomeetrit teisel päeval ja kaheksa umbes kolmandal otsa. Esimesel ilmselt kuskil viis-kuus. Lõpp-punktis ootas meid saun ja Rõõm, kes seekord esines valge kassi kujul.

"Kui kass läheb kummikingadega üle pärsia vaiba - see pidi olema kõige suurem vaikus." Fred Jüssi ööülikoolis "Vaikus kui loodusvara"

(pilti tegi Kuku)

November 04, 2012

Tõsilugu

Mul on jäänud üks lugu rääkimata. Emme ütles, et ma ei räägiks, aga mulle meeldib see lugu. See juhtus kunagi pealinnas bussiga sõites. Ilmselt oli see siis, kui selle sügise esimene talv tuli või vähemalt ühel neist päevadest. Igatahes mina seisin ja oli ka teisi seisjaid ja oli kõvasti istujaid. Üks mees, küllaltki noor, istus täpselt minu silmanurgas. (Lihtsalt täpsustuse pärast tahan lisada, et paremal all silmanurgas. Vasakul all pidi olema Surm. Või Saatan. Ma arvan, et Surm.) Kuna ta istus silmanurgas, siis päris täpselt kõik kätte ei paistnud, aga enamasti vaatas ta aknast välja. Ja tal oli paks karvane müts peas. Ilmselt oli see selle sama just ilmunud talve pärast. Ta istus ja jälgis ümbritsevat maailma ja tema parema käe sõrm käis muudkui kõrva sisse keerutama ja siis suhu. Muudkui kõrva sisse ja suhu. Võib-olla küll teist pidi, et kõigepealt suhu ja siis kõrva sisse. Ma ei tea, miks ta nii tegi või kas ta üldse päris täpselt tegi nii, aga see, mida mina nägin, oli küll üks inimsuuruses kass, kes oma kõrvataguseid pesi. Tõsilugu.