Mul pole väga palju öelda. Kuigi tahaks, et oleks.Kupiga õppisime bändimist ja surfasime ühel üsna huvitaval leheküljel ning naersime number kahekümne kolme üle. Ja Tartu oli ikka veel hea. Iga kord üllatun, kui hea seal on. Alustades algusega ja lõpetades lõpuga.
Täna rongis Tallinna poole sõites tabas mind nukrusehoog. See oli täpselt selline, et oleks vajanud suurt äikest ja pisaraid enda kõrvale, aga kuna ta neid ei saanud, siis jäi ta koos rongiga Balti jaama. Aga ta ei olnud üldse halb.
Nüüd ootavad kirjutatud sõnad oma järge. Ma kavatsen lugeda. Palju.
No comments:
Post a Comment