"Ma ei saa aru, milline mürin millise välguga kokku läheb. Kuidas ma peaksin siis saama aru, kui kaugel äike on?"
"Oh, ära muretse. Ta on täpselt meie pea kohal."
Tundsin ennast kui blondiin, kes naeratas iga kord, kui välku lõi.
Ja hommikuks oli jälle taevas sinine.
http://en.wikipedia.org/wiki/Bartimaeus_Trilogy
Lõpetasin just selle lugemise. Nagu ikka raamatuid lugedes juhtub nii, et need päevad käid lihtsalt ringi ja elad selles maailmas. Eriti kui lugemiseks on kolm paksu raamatut. Nüüd on kuidagi tühi olla. Ei oska midagi teha.
Aga triloogia ise oli hea. Pakkus naeru ja nuttu ja põnevust. Mida veel tahta. Ja oli hea lihtne ja mahukas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment