Sajaveemaja

Vahepeal oli... kiire vist. Ei mina tea. Olid mingid lumetud pühad ja muu seesugune.

Ja siis äkki tuli valgus. Idast hakkasid paistma hommikupäikesekiired ja nad maalisid taeva roosaks. Läänes aga paistis ikka veel Kuu ja nautis koos viimase täheda sooja sinisust. Ning mina istusin samal ajal lennukis äriklassis ja ajasin tasuta toitu näost sisse.

Võib-olla peaksin veel rääkima, kuidas suur armas karvane kutsikas mulle saapad valis või kuidas suitsetamine ruumides sees väga ebaloomulikuna tundus või kuidas saksa keelt kõnelevad inimesed saksa keelt ei kõnelenud või liugu laskvast karvakerast või lõheroosade laudlinadega kalarestoranist, mis oli tegelikult Türgi maffia oma ja kus iga väiksemgi vale liigutus võis esile kutsuda mahalaskmise või raamatupoest, kus oli pühendatud terve riiul raamatutele lapsteküpsetamisest või valutavatest jalgadest, külmast tuulest ja imelikest lampidest, kuid las midagi jääb teiseks korraks ka.

Ma parem tutvustan oma uut elukohta. Oh kuidas ma armastan seda maja. Seest ja väljast ja ümbertringi. Prinst valis ta välja - muah-muah-muah!