Kõik kirjutasid, ma pean ka. Üle pika aja. Aeg oli pikk selle pärast, et temasse mahtus nii palju. Nii palju! Ja ikka veel mahub. Ise ka ei usu. Nii palju tegutsemist ja tundeid ja rõõme ja mõnitamisi ja ilu, et... oeh. Koguaeg on hea ja sellepärast on natukene tunne, et võib-olla kohevarsti läheb see üle. Ja ma ei väsi kiitmast neid inimesi enda ümber, olgugi, et nad mind mu kiusliku meele pärast nii palju ei armasta. Aga aeg... iga kord imestan tema suhtelisuse üle. Nii palju pisikesi asju. Nii palju tähtsaid, häid, suurepäraseid pisikesi asju! Väikeseid aga suuri.
See oli vist laupäeva õhtu, kui ma teleka ees raamatut lugesin ja mõtlesin, et midagi on nihusti - Neid kõiki polnud minu ümber.
Aga reede öösel vaatasime filme. Ja käisime Helena ja Leenuga Anduri pool lasanjet tegemas, kedagi polnud kodus. Veidi aja pärast tuli Anduri ema, veidi hiljem isa, veel paar sugulast. Siis me sõime ja vaatasime telekat ja lõpuks jõudis Andreas ka. Jällegi põnev kogemus.
No comments:
Post a Comment