Come posso sopravivere senza?

Vihm.
Viskasin vihmavarju ja koti üle värava ja ronisin ka ise oma valgete sukkadega ja liiga lühikese seelikuga takkajärele. Töömeestele meeldis. Emme majas elavale vanamehele mitte. "Kas sul pole võtit või?" karjus ta püha viha täis.
"Ei ole jah!" karjusin vastu.
Vihm.
Sõitsin trollis ja kõik inimesed olid mustas. Kõik inimesed olid mornid. Teisel pool teed kõndis üks hipi, kes vastas mu pilgule ja enne nurga taha keeramist viskas ühe hevi tervituseks.
Vihm.
Von Krahli baaris sadas ümberringi peotäis näitlejaid. Ma ei osanud Eesti keelt.
Vihm.
Näitlejad tulid Draamateatris kummardama ja Jaan Rekkorile toodi meetrijagu puuviljakujulisi nätse.
Vihm.
Silja proovis mustade inimeste massi sulanduda, aga kõik ütlesid, et ta on liiga värviline.
Vihm.
"Mis me siis edasi teeme?" küsisin, et teada, kus me teed joome.
"Mina lähen järgmisel aastal muusikaakadeemiasse."
Vihm.
Väljusime uksest ja jäime nõutult seisma. Kaks meest seisid meie ees ja vaatasid huvitunult, et mis me teeme. Me naeratasime.
"Kuhu siis nüüd?" küsis üks.
"Seda meiegi, et kuhu nüüd. Tahaks teed jooma minna, aga ei oska kohta valida."
"Meie ei saa kahjuks kuhugi tulla. Vaja tööle minna."
"Kahju," vastasime, endal näod säramas.
"Minge Revalisse," tegi ka teine mees suu lahti.
"Olgu, nägemiseni."
Vihm.
James laulis FolkaMiseriat ja mina tegin süüa. Chianti vein tundus nii kodune.
Ja täna on Päike. Vähemalt õues. Kõik ei ole nii halb ja raske.