Hommikul, kui ma kooli läksin, oli eriti ilus vihm. Prisma taga parklas oli ta kõige kenam. Maapind oli okkaid täis, õhus veidike kevadet ja klappidest tuli Anajo - Spätsommersonne. Siis tundus küll, et vihm on üle pika aja jälle teretulnud.
Kui ma lõpetaksin need mõttetud hooletusvead keemia töödes, siis oleks ka tore, sest ma ju tegelikult oskan!
Ja need porgandi-Pilled, mis me täna tegime, olid päris head.
Pärast läksime lapstega sööma. Huumorit sai igasugust. Valestikuulmine on siiski mu suurim hobi. Ja Kätlin niisama seisab seljaga marsa poole ja räägib Robertiga, kuigi peaks marsa peale jooksma. Ja emme ütles, et Andreasel pole austust vanemate vastu.Pärast pikaajalist söömingut sõitsime linna tagasi ja tegime vanalinnale sada tiiru peale. Aga loomulikult mitte niisama. Vahepeal tegime aeroobikat ja vahepeal laulsime (lauluhääle olin ma loomulikult hommikul koju jätnud) ja siis ma lihtsalt teretasin kõiki ja igaksjuhuks käisime kõik kohvikud ka läbi ja otsustasime, et meile ei sobi ükski. Mul kurk valutas väga. Üks mees suusatas mööda munakivisillutist ja üldse oli kuidagikahtlaselt palju naljakat rahvast linna peal. Lõpuks me jõudsime kuhugi, kaotasime parima koha ja mina ja Kupi läksime koju.
Kui nüüd oleksid kõik need paljud asjad, mida mult järgmine nädal tahetakse, selged, siis oleks tegelikult päris tore. Tegelikult on päris tore. Kui vaid teaks, mida edasi teha, seal kauges tulevikus... ja klatśimisest pole miski üle.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment