February 17, 2010

Tagurpidi kuu.

Siin Viljandis on hea ja soe. Vähemalt üksteist päeva veel.
Ükspäev, kui miski muu mitte kuidagi ei sobinud, otsisin ma oma vähesed värvilised pliiatsid välja, mis mul siia kaasa olid võetud, ja hakkasin aga paberit määrima. Ausalt öeldes ei olegi ma kohe päris ammu joonistanud. Lihtsalt niisama joonistanud ja eriti veel nende nunnude pulkadega. Ükskõik, mida joonistada, ikka tundub nagu oleks väike laps need teinud.

Vahepeal olid tudengite teatripäevad. Sai palju etendusi näha. Mulle meeldis. Kui TTP pühapäeval läbi sai siis oli kuidagi rõõmus-kurb olla (
kurbus küll kadus, kui Rimi kassiir mulle ilusat sõbrapäeva soovis). Oleks nagu tahtnud veel. Kuidagi palju lihtsam oli, kui ei pidanud mõtlema, et mida ma siis nüüd teen, vaid seadsin sammud jälle kooli poole ja vaatasin etendusi. Isegi Kups tuli kaugeltlinnast siia, et neid minuga vaadata. Parem ehk olekski raske.

Ja too vend, kes mu unenägusid kirjutab, on küll päris psühho. Siinkohal ei mõtle ma Christian Bale'i ega kedagi teist. Või võib-olla mõtlen. Ma ei tea, kes mu unenägusid kirjutab.

Kooli praegu veel ei igatse. Kevadet aga küll. Tegelikult otseselt ei igatse, aga kuna vastlapäev on läbi, siis on kõik uksed avatud, et kevad võiks tulla. Nii see ju käib, sest vastlapäeval peab lund olema, muidu ei saa kelgutada (mis mul see aasta vahele jäi, piinlik...), aga pärast ei ole otsest põhjust, miks lumi jääma peaks. Või on? Kuigi tiigritele on ujumine vist vastumeelt, aga see kevad teisiti hakkama ei saa.