February 28, 2012

"The best description of hunger is the description of bread."

Aeg on naljakas. Ühel hetkel lähed sa Olümposele, kus kedagi pole kodus ja kartulid on juba ammu põhja kõrbenud ja kõik on paksu suitsu täis. Tõstad kartulid tulelt ja järgmisel hetkel on kõik kodus.
Ühel hetkel sa sööd ülakorrusel hommikusöögiks pannkooke õunamoosiga ja järgmisel hetkel juba linna teises otsas puuviljasalatit jäätisega - ikka hommikusöögiks.Ning siis juba lõunat ja siis juba tagasi elutuppa õhtusöögiga ja siis juba küpsetad juustusaiu ja sööd külakostiks toodud küpsiseid ja jood teed ja kogu tuba on pärmilõhna täis.
Ja väljas sajab laia lund ja õu on paksu vaikust täis, aga hing laulab.
Ning juba sa istud kuskil loengus ja teed nägu, et keemia tundub loogiline, või isegi ei püüa teha nägu, et füüsika seda tundub. Järgmisel hetkel seisad sa juba mitmekümne teise tśikiga keset spordihalli ja püüad mitte liiga lootusetu välja näha strippaeroobika liigutusi matkides.
Ja juba sa istud autos ja sõidad Tõrvasse, et vaadata seal kiikuvaid lapsi ja kallistamispuudus likvideerida. Ja süüa ja süüa ja süüa. Ja keset ööd leida inimesi, keda sa pole kunagi näinud, aga kellest sina tead nii mõndagi ja kes sinust teavad nii mõndagi. Ja juba tuleb hommik ja kohalikud vaatamisväärsused ja nimed marmortahvlil.

Ning selle kõige vahele mahub veel elu vene romaanidest, kus mõisapreili tuleb rongiga tagasi sanatooriumist ja on kogu ravist nõrk ja ikka veel haige, kuid siiski täidab oma sotsiaalseid kohustusi. Küll võib juhtuda, et jutuajamine lõppeb äkki, sest ta on "siiski liiga väsinud ja peab nüüd puhkama minema". Käiakse sõbrannadega teed joomas ja kuulatakse enda sanatooriumilugudele vahele teiste sanatooriumilugusid. Kui keegi jälle küsib, et kuidas siis tervis on, vastatakse alati, et juba parem - isegi kui see alati nii ei ole. Ning isegi kui on nõrk ja haige olla, sis pannakse ikka selga parimad kleidid ja kahvatud näod varjatakse veatu meigi taha ja ollakse kõigis oma liigutustes ja tegemistes malbed ja head ja õrnad. Ning väljas on talv. Ja rongid sõidavad. Sest vene romaanides on tihti talv ja rongid ikka sõidavad.
Kuigi nüüd ma vist olen terve. Enam-vähem.

/Encounters at the end of the world

1 comment:

Merli said...

Ja ikka veel on nii tore lugeda. Peame oma mõisapreilide teeõhtu ka tegema.