Booz?

Vana aasta läks suvehõnguga. Kui päris aus olla, siis uus tuli ka veidi suve hõnguga. Sellise maal olemise hõnguga. Et ärkad hommikul ja keegi kütab ahju ja keegi teeb süüa ja väljas on suvi. Mitte, et see päris nii oleks olnud, aga hõng oli. Ja nüüd on külm. Ööbisin kaks ööd Merli pool. Nägime toas äikest ja meil olid kohalikud haisupommid... või noh peaaegu... ja elekter läks ära, poolenisti. Lisaks sellele olid igalpool vampiirid. Ja ikka veel on. Vampiirid ei lasknud isegi korralikult Väikese-Mari muinasjuttu kuulata, mis oli nii tore, vaid õhutasid endast rääkima. Aregi arvas, et nad paljunevad. Ja aastavahetusel olime hoopis järve ääres, kus oli hästi palju jääd ja kauged ilutulestikud ja tegelikult oli väga ilus. Ja kodus oli romantika, sest elektri asendasid küünlad. Mul on täpselt selline tunne, et seda sama päevade jada võiks korrata veel natuke aega. Kooliga tegeleda ma küll ei jaksa. Praegu mõtlen küll, et äkki kohusetunne ajab mind liikvele, aga praegu on kell ka päris palju. Hommik on ju alati õhtust targem, ütleb, et aega on selle kiire asjaga. Vähemalt vanal aastal oli nii.
Lubadustega on nii et... ma ei teagi, kuidas nendega on. Ootustega samamoodi. Lootustega samamoodi. Hirmudega veel eriti. Ma kahtlustan, et uuel aastal võib kõike ette tulla. Aastanumber juba ütleb nii mõndagi.
Aga eelmisesse aastasse ma vist palju maha ei jätnudki, võtsin kaasa hoopis väga palju toredaid inimesi ja sündmusi ja seiklusi.