Ükspäike tulin koju, koolist arvatavasti. Selline hämarapoolne aeg oli. Väiksed lapsed olid peitnud ennast maja sees olevasse auku. Eks mängisid luurekat või midagi. Kui ma neile juba lähemale jõudsin, sosistas üks poiss: "Tädi, ära ehmata!" See oli nii armas. Mitte see osa, kus ta mind tädiks kutsus, aga see osa, et ta ei tahtnud, et ma ehmuksin.
Eile aga läksime peole. Järgnesime kindlalt Stellale, kes juhatas meid kindlalt vale maja juurde. Tükk aega seisime seal hoovis ja panime õuetuld põlema. Asi oli ainult selles, et Väike-Kaare polnud õige. Kelli küsis siis teed, Suur-Kaarele. Stella siis täpsustas, et Kesk-Kaare hoopiski. Üks mees üts, et ta võib meid ära visata. Kas siis seda või müüb meid prostituutideks. Me olime muidugi nõus. Mina ja Taavi sõitsime kastis. Jõudsime kohale ka. Pärast Kelli rääkis veel Ottole, et kas ta viitsib Kesk-Karja tänavale paar õlut tuua. Nojah. Tänavad on keerulised.
No comments:
Post a Comment