Kaia Lehari - ööülikooli loeng "Talve ülistuseks"
Kord juhtusime talvetuiskudega pealinna koosolekuid pidama ja ministriga kohtuma. Tuisk oli nõnda kõva, et puhus meid kohe lõunasse tagasi ja siis möllas seal veel mitu päeva. Ühel hommikul kõndisin ma tükk aega talle vastu ja siis ei suutnud enam silmi lahti teha, sest ripsmete asemel olid purikad. Õnneks jättis ta nädalavahetuseks järele. Nii me istusimegi uuesti rongile ja sõitsime nii kaugele lõunasse, kui rong meid viia oskas. See oli nii kaugel lõunas, et isegi päike paistis.
Puud olid selga pannud pidurüüd. Pakase sõrmed olid muutunud ulakaks ja muudkui näpistasid. Meie ei teinud näpistamisest suurt välja, aga metsakleite imetlesime küll. Hiljem kadus päike ja pimedus proovis ligi hiilida, kuid lumi oli ettenägelikult päevavalgust kogunud ja kiirgas seda nüüd meilegi. Tähed langesid. Meid ootas ees soojaks köetud maja ja saun ja õunakook ja tort ja kartulisalat ja pannkoogid ja kui auravad kehad sauna ümbert palju lund olid ära sulatanud, siis ka soojad voodid ja värvilised uned. Mida veel oskakski hing tahta?
No comments:
Post a Comment