May 10, 2010

Dove va?



Kui pühapäeva hommikul üles ärgata, siis on tihti tunne, et tahaks kirikusse minna. Eksole? Nii me Siljaga läksimegi. Kiriku juurde jõudes avastasime, et ega seal ustel linke pole, kuid õnneks oli kiriku küljes asuval majal uksekell. Helistamisele isegi vastati ja pärast paari käeviibet ja paljusid itaaliakeelseid sõnu, millest me eriti aru ei saanud, istusimegi me juba kohaliku preestri (?) kodus, paitasime tema koera-kassi ja sõime küpsiseid. Ja nii oma tund aega järjest. Tegelikult oli nii, et meie eest lepiti ühe mehega kokku, et ta ootab meid pühapäeva hommikul pool kümme parkimisplatsil ja siis me räägime temaga, et tahaks kirikukoori minna. Seda meest me ei näinudki, sest olles seal juba tund aega oodanud otsustasime koju minna. Kohaliku peretütre jutust võis ka niipalju aru saada, et ega nad tegelikult ei teadnud, miks me seal oleme ja et tollel mehel oli vist midagi politseiga.

Järgmiseks viisid sammud meid poiste juurde ja sealt bussipeatusesse, sest tahtsime naaberlinna külastama minna. Õnneks bussi ei tulnud ja me saime seda kaua oodata. Lõpuks rääkisime kohalike poistega kokku, et kui buss tuleb ja nad sellele lähevad ja meist mööda sõidavad, et siis võtavad peale. Ise otsustasime hääletama minna. Umbes kümme minutit hääletanud ja buss sõitis mööda. Ilus. Eks me siis hääletasime veel. Õigemini ootasime, et meid peale võetakse. Lõpuks tuli Ivan.

Verbanias saime teada, et tegelikult oleksime pidanud hoopis teisse linna minema. Nii me siis sõime jäätist ja ootasime edasisi juhtnööre. Kõndisime mööda linna ja ootasime, et meid peale võetakse. Korra ootasime isegi, et äkki viiakse meid paadiga teisele saarele, aga see feilis täiega. Ootamise käigus proovisime lagritsat ka. Seda müüdi turul suurte mustade tükkidena, ta oli peaaegu lutsukomm ja maitses päris rõvedalt.

Kui auto lõpuks tuli, siis läksime muusikat kuulama ja ootama. Seal oli kõige keerulisem, sest me tegelikult ei teadnud, mida me ootame. Noored õppisid pille ja meie kuulasime ja ootasime. Midagi. Sellest sai kah kord küllalt ning me otsustasime vihma kätte minna ja oodata kedagi, kes meid koju viia tahab. Lõpuks tahtis buss. Siis me ootasime bussis kojujõudmist.

Õhtul ootasime, millal kook valmis saab (ei saanud väga). Siis ootasime, et netti saaks. Lisaks neti ja kahe joogi vastu vahetasime ühe eesti shokolaadi. Või siis vastupidi.

Ja kui keegi juhuslikult pole märganud, siis ma olen täpselt nädala ära olnud.

3 comments:

Hannele said...

Hee, nii lustakad keeleliste barjääride seiklused... ja arusaamatused... Võib-olla kohapeal polegi nii lustakas see hetk, aga mõnus igatahes!

Üks nädal läinud nagu niuhti! Kas sa seal tööd ka tegema hakkad??? :D

Merli said...

Üks suur ootamine. :D Mul läheks vist harjumisega aega....

Hannele said...

Harjumisega läheb kõigil aega, isegi kui esialgu tundub, et oled juba harjunud... Siis tuleb mingi põmm ja kerge šokk :)