June 24, 2008

Mitte miski ei toida rohkem kujutlust kui veider mõte, et see on võimalik.

Kui iga päev jõuda kuskil seitsme paiku koju ja magama minna, siis lõpuks kammib see suht ära. Täna ma sundisin ennast lõpuks kella viieni magama, lihtsalt, et vahepeal magada ka saaks. Ja nüüd ma tõesti ei tea,mis päev on. Natuke oleks nagu eile ja natuke oleks nagu homme, aga täna kindlasti ei ole. Aga samas... mulle meeldib hommikuti koju jõuda. Sest siis on kuidagi siuke tunne, et ma olen kõigist teistest ees, kuigi tegelikult olen hoopis maha jäänud.
Aga muidu... tegelikult on vist väsimusest hetkel siuke väike madalseis. Ja öistest jutustamistest on kurk veidi valus. Ja päris täpselt ei mäleta päeva, mil viimati korralikult süüa sai. Aga teatrimaraton oli ära ja Jumala ja Annakaga oli päris lõbus kella kahe ajal autos suhkruta kohvi juua. Ning lapstega rannas purjus inimeste üle naerda. Ja siis läbimärja kleidiga läbi pori joosta. Ja limusiiniga roosa taeva juures pilte teha. Ja rohke Kupi-huumoriga jaanipäeva tähistada. Ja Siimuga vaadata, kuidas kits läbi viljapõllu liblikat ujub.
Tuleb tõdeda, et minu inimesed on ääretult toredad.

No comments: