"Tere, meri!" hüüdsin täna esimest korda Pärnu merele. "Mina olen siin olnud juba kaks nädalat, aga täna näen sind esimest korda! Tere! Mina olen Birgit!" Tuul puhus paremalt poolt ja mõlemad põsed olid jääs. Meri oli ka peaaegu jääs. Lumi tegi jää nägu ja liugles mööda veepinda. Mulle tuli mu pooleliolev jutt meelde. Ma oleks vist pidanud ikka teda edasi kirjutama, mitte uut valima, kuid nüüd on ainult seitse päeva veel jäänud. Küll saan hakkama. Ja siis kohe vana loo juurde tagasi. Sest see meri ja see ilm ja see kõik oli nii minu unenägu. Mina olen metsainimene, aga lumega oli ikka mere ääres ka väga tore.
Lõpuks jõudis meieni ka talv. Täitsa lumi kohe. Ekslesime Mariga mööda Pärnut. Pärast, kui inimeste sekka sattusime, siis kõik vaatasid ja naersid meie üle, sest me olime ikka päris lumeinimesed. Päris päris.
Ja Endlas on juba täitsa tore. Naljakas on, kui õhtul teatrisse ei lähe. Kuidagi poolik tundub päev sedamoodi.
Aga homme saab Tartusse. Kui buss ikka sõidab.
1 comment:
misasja sa seal pärnus teed? ja tartus? :)
Post a Comment