skip to main |
skip to sidebar
Viimasel ajal oleks mul vaja hetkejäädvustajat. Sest ainult pildist või ainult helist või isegi mõlemast koos jääb väheks. Jah, mul on jälle hea. Sest mulle tegelikult meeldib pool kuus hommikul ärgata ja teistele pannkooke küpsetada. Sest mulle meeldib käia fuajees väikeseid etendusi vaatamas või seal National Geographicut lugeda. Sest mulle meeldib kaamera ees lollusi teha. Sest. Sest. Sest.
Ängid pole kuhugi kadunud. Nad on lihtsalt ikka veel selles äraootavas seisundis, nii et ma ei jaksa nendega tegeleda.
Viimasel ajal on mulle nii palju häid asju öeldud. Ma küll ei tea, kas nad ise sellest ka aru on saanud, aga aitäh teile.
Ja Merli on tagasi (maalt, kus viis kuud suudelda ei tohi)!
Kui me Jumalaga täna kohvikus istusime, istus kõrvallauas üks mees. Ta oli selline väga veider mees. Ta vist kirjtas kõik üles, millest meie omavahel rääkisime ja millised me välja nägime ja kuidas me missuguseid liigutusi tegime. Ma ei imesta üldse, kui varsti antakse välja raamat, mis räägib ühest täiesti tavalisest kohvikuskäigust.
Õhtul aga juhtusin vaatama ühte väga hirmsat filmi, mis lõpuks oli lihtsalt väga mõttetu. Aga enne, kui ta mõttetuks osutus, oli väga hirmus. Võib-olla sellepärast, et täna läks mu kõige tugevam vihmavari tagurpidi ja seda peaaegu et iseenesest. Olgugi, et ta oli nõrk juba ühest eelnevast kokkupuutest tuulega... Lihtsalt selles mõttes, et midagi hästi tugevat ja kindlat katki läheb või kokku kukub või midagi sellist, on midagi väga hirmsat.
Tallinnas on jõulud. Emme ütleski, et see aasta tuleb jõule vist novembris pidada.
Õpetage mind vähemalt laulma. Palun.
(Aga eksole armas, kui sinu peale mõeldakse villaseid sokke oma jalas vaadates (mis kanna pealt haaknõelaga parandatud on) või sellist pilti vaadates?)
Mulle meeldib, et sügis on tugev ja jõuline ja ehe. Selline suure tuulega ja lehtikeerutav. Täpselt selline, et ainult tantsikski pimeduse varju all lossimägedes. Ja kuigi see pole väga meeldiv, et ta on nüüd lõpuks ka minu süsteemi jõudnud - mul on nohu - on see paratamatult üks sügise osa.
Ah, olge mureta, varsti tuleb talv. Siis ma räägin sellest.
Kala ja lill ja kivi
sõid tähti
ja tundsid kuidas stellaarne substants
valgus laiali nende kehades
ja vestlesid muiates selle üle.
(Nagu mingi loits kummitab see mul juba eilsest päevast saati. Tere, oktoober!)
Viimasel ajal oleks mul vaja hetkejäädvustajat. Sest ainult pildist või ainult helist või isegi mõlemast koos jääb väheks. Jah, mul on jälle hea. Sest mulle tegelikult meeldib pool kuus hommikul ärgata ja teistele pannkooke küpsetada. Sest mulle meeldib käia fuajees väikeseid etendusi vaatamas või seal National Geographicut lugeda. Sest mulle meeldib kaamera ees lollusi teha. Sest. Sest. Sest.
