Barefooting

Ma armastan neid päevi, kus ei pea midagi mõtlema, sest maailm on ise kõik selgeks mõelnud. Näiteks polnud meil Siljaga eile midagi teha ja siis läksime me shoppama, aga mitte riideid vaid lihtsalt asju. Ostsime lõpuks endale kaks kaussi – nüüd saab normaalselt nõgesesuppi süüa. Ostsime ökopoest Siimule ühe õlle ja siis istusime tund aega fotograafi juures, et Siim oma venna pulma jaoks asju saaks ajada. Seal oli nii ilus mööbel ja see meie arust päris fotograaf oli eriti sümpaatne vana mees. Küsis, et kas me oma vabatahtliku töö eest ikka toiduraha ka saame. Käisime veel veidi poodides. Siis tuli nälg. Siim tegi meile pastat, meie panime küünlad põlema. Siim läks lennujaama, meie proovisime netist laulupidu näha, aga see ei õnnestunud. Vist ei pidanudki õnnestuma. Ma arvan, et me istusime netis sellepärast, et saaks kohtuda mööda jalutava Jean-Luopiga. Ta on tagasi. Küll ainult kümneks päevaks, kuid tundub nagu ta poleks ära olnudki. Tuli jõi meie juures ühe õlle. Silja-Kadi läksid Ortasse, mina koju. Aga peatusin enne, et Skaio ja Jacoboga (?) paar sõna vahetada ja siis maandusin Rachidi kõrval kodutrepil. Rääkisime vastasmajast. Marcello tuli autoga. Rachid istus sisse. Lõpuks nad kutsusid minu ka. Ma läksin jala. Istusime seal baaris ja aja jooksul tiksusid kõik inimesed sinna – need, keda päeva jooksul juba näha oli saanud kui ka need, keda päris pikka aega polnud näinud. Ma rääkisin itaalia keelt ja tundsin, et kõik on jälle õigesti. Kõik oli õigesti kuni hetkeni, kui Luka, meie korterikaaslane, rannas katusel olles õllepurgi järve viskas. Me kõik vist lihtsalt karjusime ta peale. Ta ei saanud aru miks. Ta ei saanud sellest ka siis aru, kui Jean-Loup talle pikalt seletada proovis, et miks see vale on. Ma läksin nii närvi. Ta ei saanud ka siis aru, kui ma katuselt alla ronisin ja kaldale purki ootama läksin, et see siis ära visata. Ta ei saanud aru ja läks koju. Kuid tegelikult oli ka see hetk väga hea, sest kõik teised olid nii õiged. Ma suhtlen ikka õigete inimestega. Ja kui Kadi vaikselt liiga purju hakkas jääma, jalutasime kodu poole. Siimu mõistus töötas. Ta ostis meile saiapoest värskelt valminud toitu. Öösõime kell pool neli ja uni tuli magus. Isegi asjaolu, et mu kõik plätud on katki, ei häiri mind. Natukene häirib, aga paljajalu on ka tore. Ja emme läks nädalaks vaikimislaagrisse. Ei, mõtlemislaagrisse. Ma ütlesin talle, et ta mõtleks mu elu selgeks.

20.08.2010: Ma õnnitlen end

, et kolisin korterisse, kus on pesumasin küll, aga see ei tööta. Et kolisin korterisse, kus on küll pistikud, aga need on valede suurustega. Et kolisin korterisse, kus on üks Itaalia poiss, kes vaatab päevad läbi telekat. Kes paneb endale iga päev hirmsalt palju sääsetõrjevahendit peale. Kus kiriku kell lööb mõnikord nii valjusti ja nii mitu korda, et tundub, et maailmalõpp on käes. Ei, tegelikult ei õnnitle. Aga õnnitlen, sest mul on maailma parim elukaaslane. Õnnitlen, et oskame teha hakklihakastet kartulitega, mis sest et me alati mõlemat samal ajal tegema hakkame ja siis väga kaua ootama peame, kuniks kartulid ka pehmeks keevad. Õnnitlen, sest kolisime korterisse, kust on ilus vaade linnale. Õnnitlen, sest kui meil tulevad tobedad mõtted, siis me teeme need teoks. Õnnitlen, sest käisime San Giulio saarel madratsitega ja jäime ellu. Õnnitlen, et on inimesi, kelle ukse taha võib lihtsalt ilmuda ja teed jooma minna. Õnnitlen, et olen eestlane. Sest seda me küll ei väsi teatamast üks kõik mis hetkel.

"Ma olen kuue kuu pikkusel piknikul."

See oli kolme päeva eest: Selle tööle hakkamisega on täpselt nii nagu kõige muuga Itaalias – juhtub siis kui juhtub juhtuma. Ei, me pole veel silte tegema hakanud. Küll aga läksid poisid tagasi koju. Meie läksime neid hommikul äratama ja naersime ennast pooleks, kui viis minutit enne kella kuut hommikul nad kõik alles magasid. Auto pidi tulema kell kuus. Asjad polnud pakitud. Ma polnud maganud. Auto tuli pool seitse. Auto lahkus pool kaheksa, poisid läksid ära, teised läksid magama ja mina läksin Gigiga jalutama. Kuna me polnud maganud, siis ei tundunud kogu sündmus väga kurb. Aga tegelikult vist oli. Momo helistas meile eile, ütles, et ta on geel juustes. Ütles, et meile tuleb miski suvakas itaallane veel uude koju elama. Imestas, et me ei teagi. Uus itaallane on imelik. Me veidi kardame teda. Ja nüüd ei saagi kodus paljalt ringi kõndida. Kui ainult Rachid oleks, siis saaks. Tema on juba vennaks saanud. Uus veel ei ole ja ma ei usu, et saab ka. Igatahes. Selgus, et oleksime pidanud juba kaks päeva tagasi Foorumist välja kolima ja uude koju sisse. Hmm... Meile vist ei räägita asjadest, mida me teadma peaksime. Me proovime täna kolida.

Tööl ma praegu ei jaksa üldse käia. Võib-olla sellepärast, et sajab. Võib-olla selle pärast, et Gigiga pidi nagunii jalutamas käima, kuigi see töö alla ei läinud. Võib-olla sellepärast, et me peame kolima ja see tundub kuidagi nii raske. Võib-olla selle pärast, et Siimul pole vanemaid kodus ja me oleme enamik ajast tema pool. Võib-olla... ma ei tea. Aga Chiara kodus Hesset lugeda, nii et väljas sadas kõvasti-kõvasti, oli väga hea. Tundus nagu oleks maal. Tundus nagu oleks puhkus. Praegu on lugemisaeg. Ja väljas ei ole enam soe. Väljas ei ole enam soe, kui vihma sajab.

Ja eile oli maailm selline:
Esimene öö uues kodus oli õudus. Und ei olnud. Voodi oli kõva. Oli külm. Oli palav. Enamasti samal ajal. Kõik oli valesti. Igatsesin nii väga oma muuseumi voodit kõigi nende kummituste ja aknataguste poistega. Hommik oli helgem. Meie tuba on suht laager praegu, aga ma arvan, et see jääb hirmus tühjaks, kui Erki ja Kadi ära lähevad. Asjad küll panime lõpuks kottidest kappi. Kappi, mis muideks on üks tuba. See on hea. Ja peeglid on igalpool. Täispikkuses peeglid. Vannitoas on peegel! Ja rõdud. Ja vaade järvele. Ja naabrid, kellelt muna laenata. Ja naabrid, kes kisa peale kaebavad. Too uus tüüp on vist suht normaalne. Emmel on vist õigus, kui ta iga kord pakub, et äkki hirmsatena tunduvatel inimestel on hea süda. Kahe päeva peale on seda muidugi veel vara järeldada. Aga ta lubas meile homme süüa teha. See on väga õige viis Eesti tüdrukute südamete võitmiseks.

Ja alati jääme me mäletama Yoanni ja Antoine'i, sest ühe papagoi jagab tuba teise arvutikehadega. Vähemalt nad jätsid endast mälestuse.

Üks päev tegime kartulisalatit. Hapukurgid olid ülihalvad, nii et õnneks ei pidanud neid palju panema. Äädikas tehtud või midagi. Ja hapukoort neil ei ole. Lastevorst tuli Eestist. Lõpuks tuli päris hea salat.

Ja täna mõtles Silja välja uue mängu. See on nagu too kaardimäng Valetamine, aint et ilma kaartideta ja tuleb öelda, et mida sulle süüa meeldib ja siis järgmisele kas meeldib ka seda süüa või ta ütleb, et sa valetad. Geniaalne.

Tööl käisin ka täna ja sain isegi ametikõrgendust. Nii mulle öeldi. See tähendab, et järgmisel korral, kui ma hommikul tööle lähen, siis õpetavad nad mulle, kuidas koertele süüa anda. Vot siis. Ja meil on seitse uut kutsikat. Vaatasid mulle kõik õnnelikult vetsust vastu. Eelmistest neljast on veel aint üks ja emme järel. Aga nüüd oli keegi seitse uut ukse taha jätnud. Nad on nii armsad.

Tööst veel rääkides, siis järgmisel nädalal oleme me Siljaga ühel Itaalia-Portugali noorevahetusel miskid asjaajajad. Mõtleme neile jäälõhkumismänge ja jõlgume nendega ringi. Vist pean ka nende tegemisi filmima. Sellel nädalal me toiduraha ei saa, aga saame kolm korda päevas süüa – selle vastu ei ole ka mitte kui midagi.

“Penso, che ho stupido,” ütles Rachid mu toast läbi jalutades.

Päevast-päeva valida surematuse ja surma vahel

Oh! Käisime Foorumi katusel. Käisime lagunenud majades. Tegime nõgesesuppi ja see tuli hea. Olime hirmus õnnelikud ja sõime natuke liiga soolast nõgesesuppi. Tegime õuna-kaneelikooki ja see tuli hea, olgugi, et sekundi kaugusel kõrbemisest. Käisime õunaraksus. Käisime pirniraksus. Käisime maisiraksus. Käisime kiiviraksus. Jõime värskest piparmündist tehtud teed. Jõime raudrohuteed. Martin läks. Emme tuli. Tegime pannkooke ja ostsime hästi palju marju muud head-paremat ja läksime mäe otsa piknikut pidama. Korjasime palju raudrohtu. Jõime meega teed. Nägime langevat tähte. Soovisime puuokstega. Käisin Gigiga jalutamas. Käisime Canile koertega jalutamas. Ilm oli ilus. Sõime kama. Väiksed lapsed lehvitasid mööda minnes. Käisime Tomatis söömas. Käisime veel korra Tomatis söömas. Naersime kui saime aru, et Omegna on hirmus väike. Naersime kui saime aru, et kõiki huvitab, et kes kellegz käib. Kõik läksid Gipsaaniasse. Prantsuse poisid lähevad kohe ära. Nägime kitsepoegi kitseemmega koos mööda kepslemas. Varastasime raamatuid, mis tegelikult olid tasuta võtmiseks. Käisime FolkaMiserial. Villid tulid jalanõudega tantsides teistesse kohtadesse. Käisime ujumas. Emme kartis draakoneid. Meie majas ikka kummitab. Emme läks ära. Täna on prantsuse poiste pidu. Me kolime kohe ära. Maailm on ilmatult suur. Peaks Siljal juukseid lõikama ja minul juukseid värvima. Homme hakkame tööle. Lisaks kõigele.

See oli siis...

Kaks korda on juba väikesed poisid meie aknast kive sisse visanud. Nad tegelikult ei ole üldse nii väiksed poisid – kuskil paarteist. Ja nad teavad, et me teame, et nad on nemad. Aga nad ka teavad, et me ei saa neile midagi teha ega oska neile midagi öelda. Mina ei oska ju kurigi olla. Niisiis... täna tulime koju. Martin ja Silja läksid vannituppa käsi pesema, ma keerasin ukse lahti. Vaatasin tuppa. Keerasin selja ja läksin istusin eemale trepi peale ja nutsin. Fakk küll. Kogu tuba oli üleküpsenud puuvilju täis visatud. Ma ei tea, mis selle vilja nimi on, kasvab siin igalpool. Kõik asjad on sellega koos. Ja üks vili oli sipelgaid täis juba enne, kui nad selle viskasid. Miks? Vist ei jäta enam akent lahti, kui välja lähme. Fakk. Järgmine kord, kui keegi küsib, kas mulle Itaalia meeldib, vastan ma, et ei meeldi.

Tegelikult on tore. Täna ma olin väga õnnelik. Lihtsalt. Inimesed olid mulle toredaid kirju ja mõtteid kirjutanud ja päeval käisime Chiara ja tema sõbranna ja Gigi ja sõbraga järve peal kummimootorpaadiga sõitmas. Esimest korda sõitsin paadiga Orta järve peal. Vesi pritsis riided märjaks ja päike oli taevas ja pilved olid armas ja paadimees laulis “la-la-laa” ja teised paadid vurasid mööda. Tundsin, et see ongi suvi. Mina olengi õnnelik. See oli siis enne neid mõnusaid puuvilju.

...laupäeval. Sest täna käisid poisid jälle meid loopimas. Ja pühapäeval käisime jälle FolkaMiserial ja jälle tantsisin oma jalad katki. Nad on lihtsalt nii head. Nii head, et hoolimata tibutavast vihmast isegi itaallased kuulasid ja tantsisid veidi.
Canilest lähevad kutsikad selle kuu sees kõik uutesse kodudesse. Isegi nende emme leiab kodu. Mulle ikka veel meeldib seal töötada.

Liguuria reisi pildid.

On pilt, kus on maailma toredaim peldik. On pilt sellest, et me kõndisime linnas paljalt ringi ja vahetasime riideid keset teed. On pilt sellest, kuidas me olime mitu ööd magamata ja maailm oli ilus, aga kahur sihtis meid. On pilt kõige viimasest hetkest enne ärasõitu, kui me kolme kuu jookusl nägime esimest korda eestlasi ja neid oli kolm ja nad olid ööbisid samas kohas, kus meiegi magasime.

Kolm kuud. Igale poole.

Ei ütleks, et on vähe. Ei ütle, et on palju. Järelikult on kõik õigesti.