Nii jõudiski õhtu ja ma jalutasin tuisku trotsides Trummi.
December 26, 2011
Seosetused
December 17, 2011
Could have stayed somewhere, but the train tracks kept going.
Päkapikud käivad.
Vahepeal nagu sadas lund. Lund sadas alati linnas, kus mind ei olnud. Lumega on üldse kuidagi veidrasti. Ma nagu igatseks lund, aga samas ei ole mul ka midagi selle vastu, et ma ikka veel jakiga saan ringi käia. Kummikud on mul ka olemas, nii et lombid ei valmista samuti muret. Kuskil räägiti, et võib-olla tuleb talv ka sellepärast, et kõik oma mütsid ja sallid kappidest üles otsivad. Võib-olla sellepärast ei tulegi. Võib-olla minu pärast ei tulegi. Lumega oleks küll kõik palju ilusam. Ilmselt on asi selles, et ma ei ole aru saanud, et jõulud tulevad, sest aeg on nii kiiresti läinud. Minul on veel sügis.
Kuhu november kadus?
Käisime emmega kinos Sõprus. Teate, see koht on täiesti elamus. Tegelikult käisime seal õige mitu korda. Kõigepealt läksime ja siis tulime välja, kuna oli vaja leida sularahaautomaat. Seda me olime enne kahtlustanud ka. Siis läksime ja ostsime kinopiletid, millelt kohe kontrollriba küljest ära võeti. Meil polnud aga üldse veel plaanis sisse minna. Meile teatati, et täna reklaame ei näidata, täna on enne kümneminutiline tants. Läksime välja ja ostsime teed ja tulime tagasi. Ise arutades, et huvitav, kas see tants on laval või pinkide vahel või ekraanil või ekraani taga või... Igatahes enam ei olnud kedagi meid vastu võtmas, niisiis jalutasime oma teedega üles. Riputasime jakid nagidesse. Ma viskasin kummikud nurka. Toolid olid täpselt õiged lösutamiseks ja jalgade kõhu alla tõmbamiseks. Filmini oli veel pool tundi aega. Me jõime teed ja sõime Pagaripoistest ostetud saiakesi ja vestlesime elu üle. Vaikselt tiksus teisi ka. Saal läks viimaks pimedamaks. Lavale astus naine ja rääkis pimedast nurgast ja sellest, kui hea on valguse käes olla. Ta lõi koguaeg vale arv kordi vastu trummi. Võib-olla see oli taotuslik. Mees mu kõrval jõi õlut. Kaks rida eespool joodi veini. Kohvimasin mürises selja taga. Viimaks tuli tants ka. Kuigi ta ise ütles, et see on laul, aga sellel polnud sõnu - ainult tants. Siis hakkas film.
Hiljem, kui meie alles riidesse panime, ootasid järgmised kinokülastajad kannatlikult ukse taga. Mõni julgem oli siiski juba saali tulnud ja koha leidnud. Teised vist ootasid, et keegi nende pileteid kontrolliks. Nad mõtlesid, et need võime meie olla. Me ütlesime neile "tere" vastu, kuid see oli ka kõik. Pileti pealgi on kirjas, et "Vaataja siseneb pimedasse ruumi omal riskil. Tagajärgede eest kino ei vastuta." Nii oligi. Ma polnud päris ammu Sõpruses käinud, Äge.
Mul on kodus ingveriga mett ja roheline teekann.
Ja ühel esmaspäeval käisime Idamaadel.

November 29, 2011
November 22, 2011
Udutatus
Käisime täna Tartu Botaanikaaias. Meid võeti ilusasti vastu. Kiisu magas radika peal ja linnud siristasid põõsastikus. Orhideed õitsesid ja Helil olid kõik taimed kodus olemas. Palmimajas oli soe ja inimesed olid sama soojad. Ja mandariinid olid puu otsas.
Ja täna oli Tartu üleni udus. See udu oli nii ilus. Udu muudab värvid ja valguse kuidagi eriti kirjanduslikuks. Ilus. Ilus. Ilus.
November 14, 2011
Mööda pimedat Tammelinna...
... oli väga tore kõndida. Rong jõudis üheteistkümneks. Ehk umbes sel hetkel, kui ma just raudtee alla pöörasin, oli linn pimedaks jäänud. Taevas oli parajalt pilves, et kesklinnavalgus kottpimedust eemale hoiaks. Inimesed vehkisid majade sees (ja paaril juhul ka väljas) taskulampidega ja piinlikult vähesed olid süüdanud küünlad. Helkuri kasutegur oli märgatav. Soinastele jõudes tundusid tühjal tänaval põlevad tänavalambid raiskamisena. Ilmselgelt oli jällegi mu kodumaja esimene maja, kus elekter olemas oli.
November 12, 2011
"Ühtepidi ma istun ta peal, aga teistpidi on ta roosa."
Viljandisse jõudsin ka. Küpsetasime Stellaga porgandikooki ja õpetasime Lola kõrrest jooma. Aregi tuli külla (Kulno põgenes päälinna), tema näitas raba ilu ja ennustas ilma. Koputasime Segasumma aknale ja lehvitasime Kaidole ja hiljem lasime Lolal meie tulekust Piilile teatada. Tauno tundis ka meid veel ära. Hommikul käis korstnapühkija ja kõik kohad olid tahma täis. Eriti meeldis tahmale Lola sokkidesse peitu pugeda. Ja siis juba sõitsingi läbi udu tagasi Tartu poole. Mul on hea meel, et Viljandi mind veel päris ära pole unustanud.
Eile leidsin lõpuks rongis koha, kus mulle olla meeldib. Kõik koguaeg kiidavad ronge, aga mulle meeldib pimedas bussis üksinda akna all kera teha ja pimedasse õue vaadata ja maailma selgeks mõelda. Siiski võitis mu südame too pruunide toolidega vagun. Kogu rong oli puupüsti täis, nii ka meie vagun. Aga seal oli see melu kuidagi mõnusam ja hubasem ja lambid ei põlenud ka nii eredalt ja lapsed itsitasid vahekäikudes ja inimesed olid üksteisele lähemal - seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Viljandist tulevad ka sellised pruunide toolidega rongid. Kui rahvast pole, siis saab sinna pikali visata ja poolelijäänud uni lõpuni näha.
Muul ajal on november ja tahaks lihtsalt oma koopas rahulikult kera teha. Või kunsti. Ja mitte midagi kuulda evolutsioonist.
November 01, 2011
"Võiks teha lollile pai, siis loll jälle jaksab."
Mõtlesin, et kirjutaks, aga mul pole midagi öelda.
"Onu Tomi onnike" on väga hea raamat.
NaNoWriMo hakkas.
Aasta eest oli päris sisutihe päev. Viimane päev Itaalias. Uskumatu, et sellest on aasta möödas.
Koolis on põnev. Tegelikult ka. Aga tööd ja eksamid on muudkui järjest ja vahepeal tundub, et tahaks lihtsalt peaga lauda peksta ja siis selle asemel söön hoopis hästi palju komme. Kommid on head. Tundub, et lõpuks olen ka mina see, kes saab öelda, et keemiast ja matemaatikast ei saa ma tuhkagi aru. Aga põnev ja huvitav ta on. Mu maailmapilt on nii mitu korda ülepeakaela käinud, et mul pole õrna aimugi, mis mu algne idee oli. Mõnikord ma jalutan mööda Elva tänavat kodu poole ja jõuan selle lühikese aja sees mitu korda täielikku paanikasse sattuda ja sellest siis jälle välja tulla. Vahepeal tundub maailm täpselt nii õigesti olevat, et kõik maailmaparandusteod tunduvad mõttetud. Mida sa parandad midagi, mis on nii õige! Teinekord on jälle rahulikum ja saab juua oma hommikuteed ja langevaid lehti jälgida. Oleneb, kuidas võtta - nii ta läheb.
Mikk on Meremaal. Ta ütles, et seal on kena ja vahva.
Mina olen järgmised kolm nädalavahetust päälinnas. Seal pidi sügis alles alguses olema.
Pildid on tollest korrast, kui me kõik koos Pläsku sauna läksime ja lapsed olid armsad ning hoidsid kätest kinni.
Subscribe to:
Posts (Atom)