February 15, 2009

Võib-olla see oleks pidanud olema eile...

...aga täna ostsin ma poest ainult punaseid asju. Ja kusjuures mitte üldse meelega. Ses suhtes ma ei läinud poodi kindla otsusega, et ma nüüd ostangi aint punaseid asju. Aga välja kukkus sedapsi.

Natukene. Võin ma ju rääkida ka muust ajast kui ainult sellest poekorrast. Vahepeal on olnud hästi hästi häid hetki. Kohe selliseid päris-päris häid. Näiteks oli hästi hea olla Stella ja Liisaga Liverpoolis eile õhtul. Tõesti oli hea olla. Ja siis Tares ja siis etendustel ja siis etenduste vahepeal ja siis.... las ta jääb. Aga vahepeal oli ka sellised päris halbu hetki. Sellised päris-päris halbu ja üksikuid. Näiteks, kui ma läksin kooli ja ei leidnud mitte kedagi, kellega suhelda ja siis ma lihtsalt seisin üksinda. Või kui mulle tundus, et ma jälle surun end inimestele peale. Aga las ka nemad olla. Ja siis oli sellised hetki või pigem kohtumisi... sellised igasuguseid... selliseid nagu kohtumine klassivennaga või vargamäelasega. Ühesõnaga... hetkine (võib ju küll näiteks selline sõna olla), et siis hetkede rohke. Olen oma nädalavahetusega ja sellele eelnenud päevadega väga rahul. Kuigi seitse teatrietendust kahe päeva peale on päris palju. Istumisest väsib lihtsalt ära. Palju ma ikka järjest istuda jaksan. Aga Tudengite Teatripäevad olid väga kiftid.

Ja neli inimest mahuvad meile vabalt ööbima. Pole mingit probleemi.

1 comment:

Merli said...

Mul on ka mõnikord tunne, et surun inimestele end peale.