"Kuhu ta põgenes, seda ei teadnud keegi. Nagu me juba mainisime, tormitsevad mõnikord inimese hinges kohutavad orkaanid - maa ja taevas, päev ja öö, elu ja surm sulavad kokku arusaadamatuks kaoseks. Tegelikkus lakkab olemast. Meid ahistavad jõud, mille olemasolusse me üldse ei usu. Kusagilt tundmatusest ründab meid orkaan. Taevavõlv läheb pimedaks. Lõpmatus näib tühjusena. Me oleme kaotanud iseenda ja tunneme surma lähenemist. Ihkame ainult üht - leida jälle oma täht."

V. Hugo. Inimene, kes naerab.