June 28, 2012

Päikesevihmade aegu

Mul on olnud kõige parem juuni. Juuni on olnud nii hea, et ainuke halb asi oli, et olnud millegi üle kurta ja kuna polnud millegi üle kurta, siis saatis maailm meile mudalased ja sääsed ja nüüd saab vähemalt selle üle kurta, et jalad hirmsasti sügelevad ning savis sõtkudes sai mitu korda endast välja minna, sest kõik niiväga kiheles. Isegi arvestades neid kihelusi ja sügelusi ja endast välja minemisi ja kannatuse katkemisi, siis ikkagi oli nii piiritult hea. 
Näiteks too päev, kui sadas paksu rahet ja üks äike vahetus teisega ja oli hirmus külm ja kõik asjad said läbimärjaks, aga siis tuli päike välja ja me sõtkusime savi ja ehitasime telliseid ja tegime saviga juukse- ja näo- ja kätemaske. Kui savi ära kuivas ja tööhoog otsa sai (ehk mudalased liiga palju näksima hakkasid), siis jooksime kõik koos tiiki end puhtaks pesema. Pealmine vesi oli nii suvesoe ja alumine järvekülm. Puhastena end käterättidesse mässides ja päikesed endale pai teha lastes, oli olla nii hea, et ei osanud öelda muud, kui et olla on nii hea.
Või too teine kord, kui peatasime auto metsaveerel ja olles juba paarkümmend sammu metsa sisse astunud, viskasime me end samblal pikali. Tunne oli samasugune nagu oleks pilvedel lebanud. Just märjaks tilkunud samblapilved kuivatasid oma kehasid meie vastu ja meie rullisime võidu üksteise vastu. Hiljem leidsime isegi mustikaid. Rääkimata sellest, et paar päeva hiljem sõime juba Narnjas esimestest mustadest sõstartest tehtud toormoosiga pannkooke.


Ja nondest inimestest, kes neid samu aegu on näinud ja tundnud ja hinganud, neist ma isegi ei hakka rääkima, sest nii ilusaid sõnu ei ole olemas. Aitäh. Rõõm.

1 comment:

Merli said...

Birgit, sinuga on vist kogu aeg tore!