Algas jälle romaanikirjutamisekuu. Ma ei kujuta ette kaugele ma sellega seekord jõuan, sest mul on päris palju muidki asju, mida kirjutada ja lugeda, aga nii palju, kui tast valmis on siis... jutt on päris sürr, kuid mulle meeldib. Vähemalt kirjutada on seda tore, lugemise koha pealt ma kahtlen.Ükspäike käisime lapstega Saag nelja ka vaatamas. Film lõppes sellega, et mina ja Leenu hüüdsime üle saali: "Andreas, ma ei saa midagi aru!" Vot.
Ja nädalavahetusel oli parakokkutulek. Kusjuures ei olnud üldse sellist tunnet, et parakokkutulek on. Pigem oli lihtsalt mingi kamp inimesi kokku tulnud. Ja nagu ikka... jälle üks kokkutulek, mis oli täiesti omamoodi. Natuke palju on meid juba. Pooli inimesi ei saa tundmagi ja mõnusast sõbralikust koosviibimisest hakkab midagi ametlikumat välja kujunema. Seda ma natuke kardan... Aga tore oli ikka. Esimene lumi tuli väga õigel ajal. Lisaks sellele, et kõik nii üliilus oli (!) sai päris korralikult lumepalle loopida. Ja köögis oli tore laulda ja Lumivalgekese multikat vaadata ja naerda inimeste üle ja jalutada ja rääkida. Aga sellest oli küll kahju, et mõned juba
laupäeva õhtul lahkusid. Eksole.Ma lihtsalt üritan asjalik-olemist edasi lükata.
1 comment:
asjalik olemist tasub alati edasi lükata. tee seda tihemini. mulle meeldib salaja su tegemistest lugemas käia.
Post a Comment