March 17, 2009

Solaarne.

Ma usun, et üks neist asjadest, mida ma blogis üldse kõige rohkem maininud olen, on see, et ma armastan Tartut. Aga ma ei saa sinna midagi parata, see teadmine tahab must välja pursata. Sest ta on nii suur tunne. Nii suur.
Käisin siis nädalavahetusel Tartus. Emme sõitis Singapuri ja mina Tartusse, nii see käib. Mari pidas sünnipäeva. Palju toitu, palju juua ja palju inimesi ühes väikeses vetsus ja kindlasti tohutul hulgal nalja. Muud moodi me ei oska. Helenaga otsustasime, et kaotame Aliases, aga juhtusime hoopis võitma. Lõpetasime kuskil kolme ajal. Liikusime Leenuga kodude poole, poole tee peal küll selgus, et mitte kodude, vaid kodu, sest mina osutusin kodutuks. Ja hommik algas päikesepaistega pärast nelja tundi und ja ühe imeilusa pika jalutuskäiguga Jumala poole, et seal hommikusööki süüa. See on mu lemmik köök! Hommikusöök on meie tegevuse kohta muidugi väga vähe öeldud, kuna see kestis kella neljani, kuid hommikusöögi elemente ta ikkagi endas hoidis. Sest me sõime ja jõime kohvi ja rääkisime toredatest asjadest ja kogu Jumala pere käis meid uudistamas ja linnud käisid akna taga söömas ja kollane linnuke siristas ja koer arvas, et ta on armas (oli kah). Päeva mahtus veel film ja burx ja kohv koos Helena ja Anduriga. Ja lõppes jällekord ühe toreda jalutuskäiguga koju.
Esmaspäeva hommik oli kift. Leppisime õhtul Annakaga kokku, et viib mind pool kaheksasele bussile, et hakkame veerand sõitma, siis on hästi. Veerand vaatasin siis Annaka tuppa, kust vaatas mulle vastu unine tüdruk. Ta ei maga kunagi sisse. Aga ta töötas kiiresti ja jõudsime isegi viis minutit enne bussi väljumist bussijaama, nii et kõik oli hästi. Tema jõudis eksamile ja mina jõudsin tagasi Viljandisse. Kus nüüd tundub, et kevad ootab järgmist aastat. See mulle ei sobi.

1 comment:

h. said...

minuarust on vaarikajäätisemägi üsnagi hommikusöögi moodi. kella kahe ajal.