skip to main |
skip to sidebar
Eksole armas?
"Black cat, white cat" on väga kift film!
Ja kolmandaks... mulle ikka üldse ei meeldi mu telefonihelin. Tahan oma Vanderselle tagasi!
Ma avastasin nädalavahetusel igasuguseid asju. Näiteks, et ma olen oma sugulased unarusse jätnud. Nad õnneks ei hoia end tagasi ka, et mulle seda meelde tuletada. Et ma olen päris mitmest Napoleoni koogist ilma jäänud... Siis ma avastasin, et suure fotokaga on palju lihtsam inimestest pilte teha, sest see fotokas on tõesti nii suur, et mind ennast ei olegi näha (see käib kokku looga, kuidas Jack, minu väike fotokas, otsustas, et tal on Eestist kõrini ja võttis väikese puhkuse ning rändas Inglismaale, Või noh teeb seda kohe varsti koos Mariga. Ja kuna Jack on suure saare peal, siis andis Mari mulle lohutuseks enda kodulooma). Üle pika aja sain ma jälle suitsukala süüa ja tuleb tõdeda, et see oli hea. Niisiis on jälle leidnud kinnitust fakt, et ma kala ei söö, aga suitsutatud valge lihaga kala (eriti veel Peipsist pärit) ei ole kala. Lisaks pidavat ma välja nägema nagu ma käiksin kunstikoolis.
Kõige suurem avastus oli ehk see, et mul ei ole nüüd juba natukene aega olnud sellist seltskonda, kuhu ära põgeneda. Sellist, millel ei ole seost ühegi teise kohaga. Aga mul vist ikka vahepeal on vaja hoopis teist maailma külastada... naljakas, et ma seda varem märganud pole. Tähendab olen, aga nüüd pärast seda, kui see viimane ära kadus, ei ole.
Jah, mulle meeldib rääkida abstraktsetest asjadest ja kasutada asesõnu.
Ja see, et Lodja peal oli vaikus ja rahu ja õnn ja hea ja päike ja sügis ja idüll ja et sinna ma oleksingi võinud jääda ja vaadata läbi ukseava, kuidas maailm väljaspool pimedusse vajub - sellest ma räägin endale sosinal unenägudes.
Kolmapäeval oli meie juures üks tore pidu. Negatiivsed ekraanitegelesad kogunesid kõik kokku ja hakkasid juttu räägima ja Twisterit mängima (Twisteri jaoks peaks mingi emakeelse sõna välja mõtlema... Väändur või Tornaado?). Igatahes tundus maailm tore ja õhtune sügispäike, mis poolvärviliste lehtede vahelt mu selga paitas, ajas nurruma.
Lisaks sellele juhtusime eile Merliga lennutehasesse, kuhu oli juhtunud ka Bernard Black ja nii ta otsustaski teha meile väike ülevaade Viljandi ja selle sama lennutehase ajaloost. Jah, igast asjad juhtuvad. Nii kõlas ka ta jutu kokkuvõte.
Hommikud on muidu rasked. See oli vist eile hommikul koolis, kui ma tundsin, et maailm lämmatab mind. Peaaegu oleks lihtsalt püsti tõusnud ja vastassuunas minema kõndinud. Lihtsalt ei olnud õhku.
Tegelikult on päris keeruline, kui ma näiteks isegi hommikul ei tea, milline tuju mul õhtul on. Ei saa üldse asju planeerida.
Täna on plaanis asjalik päev teha. See võib muidugi kergelt luhtuda, kuigi ma ei tea, kuidas ma sel juhul asjadega üldse toime tulen. Igatahes täna on asjalik päev ja homme on Tartu.
Kui metsas kukub puu ja keegi ei kuule, siis kas ta päriselt ka kukub?
Kui Birgit on üksinda toas ja keegi ei näe, kas siis tuba on tühi?
Ükspäev. See kõige esimene koolipäev. Ta oli värviline ja väga hea sissejuhatava peaoga ja kassipojaga. Avastasin, et inimesed on head. Avastasin, et olin neist puudust tundnud.
Teinepäev. Septembri jaoks esimene. Tuli palju noori ja nad mängisid head muusikat ja täiesti tasuta. Kui sinna oleks päev lõpu teinud, oleks ka juba väga hästi olnud. Kuid ta oli väga suure südamega päev ja pakkus veel ühe väga armsa koosviibimise, mis muutis tolle päeva südame veel viis tundi suuremaks, kui ta tegelikult oli. Jälle avastasin, kui toredad inimesed on.
Kolmanda päevaga on see lugu, et tema ei lasknud endast pilte teha ja pakkus lohutuseks meile pannkooke. Need olid väga head pannkoogid. Sellepärast oligi meid nii palju Kulno pisikeses korteris.
Neljas päev võttis enda kanda ühe toreda peo. Sellise selle aasta esimese ametliku koolipeo. Neljas päev tahtis ka omamoodi esimene olla.
Viies viis mind Tartusse, Tartu esimene päev. Kuid kui aus olla, siis viies päev alustas tegelikult hoopiski lõpust. Ta alustas selle suve ehk viimase ujumisega. Aga samas ka esimese ujumisega Viljandi järves. Kaasa võttis ta vihma ja Lee. Ja Tartu tutvustas ülikooli nimega University of Life Sciences. Lõpuks viisid Jumala juhatusel kõik teed mind ühe mehe sünnipäevapeole.
Pärast seda tuli kuues päev. Ta oli väga agar päev. Lasi mul ainult kaks ja pool tundi päevade vaheldumist nautida ja sõidutas siis mind Kupi autoga mööda ilma ringi ja tutvustas pilvevaatajatele. Lõpuks jõudsin ma end kofeiinist väga energiliseks tarbida. Vahepeal lõi Andur endale kahvli kintsu ja hiljem rääkisime üksteisile õudusjutte, nii et koju minnes ma kartsin hirmsasti. Õnneks olid õde-vennad veel kodus ja Tõnis rääkis mulle, et seda tänavat mööda kõndides peaksin ma alati kartma.
Seitsmes päev saabus asjalikuna. Kas ta ka selleks jääb, seda teab vaid kaheksas päev.