September 06, 2009

Kahvliga kintsu


Ükspäev. See kõige esimene koolipäev. Ta oli värviline ja väga hea sissejuhatava peaoga ja kassipojaga. Avastasin, et inimesed on head. Avastasin, et olin neist puudust tundnud.



Teinepäev. Septembri jaoks esimene. Tuli palju noori ja nad mängisid head muusikat ja täiesti tasuta. Kui sinna oleks päev lõpu teinud, oleks ka juba väga hästi olnud. Kuid ta oli väga suure südamega päev ja pakkus veel ühe väga armsa koosviibimise, mis muutis tolle päeva südame veel viis tundi suuremaks, kui ta tegelikult oli. Jälle avastasin, kui toredad inimesed on.

Kolmanda päevaga on see lugu, et tema ei lasknud endast pilte teha ja pakkus lohutuseks meile pannkooke. Need olid väga head pannkoogid. Sellepärast oligi meid nii palju Kulno pisikeses korteris.

Neljas päev võttis enda kanda ühe toreda peo. Sellise selle aasta esimese ametliku koolipeo. Neljas päev tahtis ka omamoodi esimene olla.



Viies viis mind Tartusse, Tartu esimene päev. Kuid kui aus olla, siis viies päev alustas tegelikult hoopiski lõpust. Ta alustas selle suve ehk viimase ujumisega. Aga samas ka esimese ujumisega Viljandi järves. Kaasa võttis ta vihma ja Lee. Ja Tartu tutvustas ülikooli nimega University of Life Sciences. Lõpuks viisid Jumala juhatusel kõik teed mind ühe mehe sünnipäevapeole.

Pärast seda tuli kuues päev. Ta oli väga agar päev. Lasi mul ainult kaks ja pool tundi päevade vaheldumist nautida ja sõidutas siis mind Kupi autoga mööda ilma ringi ja tutvustas pilvevaatajatele. Lõpuks jõudsin ma end kofeiinist väga energiliseks tarbida. Vahepeal lõi Andur endale kahvli kintsu ja hiljem rääkisime üksteisile õudusjutte, nii et koju minnes ma kartsin hirmsasti. Õnneks olid õde-vennad veel kodus ja Tõnis rääkis mulle, et seda tänavat mööda kõndides peaksin ma alati kartma.

Seitsmes päev saabus asjalikuna. Kas ta ka selleks jääb, seda teab vaid kaheksas päev.

2 comments:

elina said...

sa näed nende piltide peal erakordselt ilus välja :)

ma siin jäin vaatama.

Birgit Purga said...

Ka minul on omad hetked...