April 30, 2010

How time can move noth fast and slow amazes me.



Maailm on kirju. Tuli täiskuu ja tuju läks halvaks. Ma olen nagu loom - kartes urisen ja hammustan. Urisesin päris palju, aga maailm oli kuri ka. Ja hirmuäratav. Ikka veel on. Siis tuli öö ja kuu sai päriselt täis ja järgmine päev tundus ainult talutav kapuutsi sisse peitudes. Käisime Jumalaga metsas teed joomas ja päiksele lehvitamas. Taevas pole kunagi sinisem olnud. Jah, hakkas küll parem. Hakkas nii hea, et suutsin järgmisel päeval isegi linna minna. Nii istusimegi Jumalaga täna kogu päeva igalpool ja jõime kohvi. Kofeiini oli veres paljupalju. Ja naersime, sest maailm on nii vastuoluline. Ühe raamatu ostsin ka (ärge laske mind raamatupoodi!). Tuli õhtu ja tuli sakslane Laura ja tuli Paabel ja palju head rahvast ja vägaväga hea kontsert. Kõik värvid olid kofeiini tõttu eriti eksad ja mul oli nii hea. Pärast koju sõites proovisin bussis anda endast parim, et mitte tantsimise ja laulmisega teistele piinlikust valmistada.
Aga Nõmmel oli juba maituli. Ma pole elus kunagi varem näinud põlevat maja. Ega ei taha ka näha, enam. Buss ei sõitnud edasi, sest Nõmme turu hoone põles. Suure leegiga. Kogu tänav oli tuletõrjujaid täis. Mul hakkas nii hirmus. Ma ei saanud midagi aru. Ikka veel ei saa. Miks mu lemmik turuhoone põleb? Ta sai just valmis.
Koju läksin läbi metsa ja laulsin kõva häälega kõiki laule ja vihma sadas. Fakk.

Ma jõin neli tassi kohvi - mul ei ole und.


3 comments:

Merli said...

Aga mina olin ka...

Leenu said...

See tutuhoone põleng on küll väga jube ja kurb. Nägin järgmise päeva hommikul uudistest ja hakkas väga halb :((

elina said...

ma tean, et kurva kohal nalja ei tehta..



aga leenu ütles "tutuhoone" :D