September 03, 2010

Tuul on minema puhunud

Esimest korda üle väga pika aja ei tähendanud esimene september mulle mitte midagi. Ma isegi ei näinud väikesi armsaid lapsi, valged põlvikud põlvedelt alla vajunud ja lilled kõvasti peos, kooli poole ruttamas. Natuke nukkernaljakas tunne on see.

Kuid peas käivad mul koguaeg dialoogid. Peaksin nad üles kirjutama, kindlasti läheb neid kord raamatut kirjutades vaja. November on kah kohe tulemas. November on kohe tulemas! Peaks vist lõpuks jalanõudega käima hakkama.

Ja unenäod jutustavad igasugused asju. Unenägudel on viimasel ajal aega jutustamiseks, sest sügise saabudes on uni pikem ja kui juba kooliaegki kätte jõudis siis... siis ausalt öeldes on väga suur tahtmine mitte üldse tööle ilmuda. Tihti saab tahtmine võitu. Hea on vabandada, et ma ju olen veidi tõbine ka. Küll varsti läheb üle ja siis tuleb teotahe ka. Praegu ainult lebaks voodis ja mõtleks ilusaid mõtteid ja jooks vett. Ei, mulle ikka veel ei meeldi vee maitse. Aga mulle meeldib seda juua.

Eile ostsin Silja suurele nõudmisele järele andes suure tähti täis kampsuni. Täpselt sellise kampsuni, mille sisse saab maailma eest peitu pugeda ja oma voodis või diivanil kerra tõmmata ja ilusaid mõtteid mõelda.Või kuulata, kuidas poisid tondijutte räägivad. Sügise saabudes on ka tondijutud uut hoogu saanud. Eriti pärast seda tülitsemist. Tülitsesime kõik koos korteris, siis koristasime kõik ära ja nüüd on juba päris hea. Vähemalt mitte enam nii halb. Ja vahepeal on isegi päriselt hea.

2 comments:

h. said...

ma ostsin suure roosa salli. et sinna peitu pugeda. mõnikord on maailm kuri. ja mõnikord lihtsalt liiga külm.

Mikk said...

Very cool!