Unelambad

Ma nägin unes (ei, seekord mitte lennukeid), et oli miski noortevahetus. Seal oli päris palju eestlasid. Kupi oli ja Kätlin oli. Ma ei leidnud oma kohta. Lõpuks istusin kuhugi laua äärde, sest oli hommikusöök. Toit oli juba otsakorral - aint paar jogurtist puuvilja oli alles. Selgus, et ma olin istunud laua otsa. Üks veidi paksem poiss istus mu kõrval. Teised olid päris palju eemal. Me hakkasime mängima, et oleme kuningas ja kuninganna. Mina kiikusin tooliga ja siis poiss lükkas mind ja mu tooli. Et mitte üksinda kukkuda, siis haarasin ma tema kaasa. Me prantsatasime põrandale ja hakkasime laginal naerma. Teised ei teinud väljagi. Teele, kes kõrvallauas istus, vaatas meie poole naeratusega. Ma tundsin, et olen õiges kohas.

Es Bleibt Uns Der Wind

Mina olen oma sünniaja järgi läänetuul. Täna ma õppisin, milline läänetuul on. Ta on väga kõva häälega ja talle meeldib hirmsasti laulda. Ta ainult laulakski - nii valjult kui saab. Ta on lõbus., õnnelik, rõõmus. Ja müristab kui äike. Tema kodu on kohas, kus põrandaks on lõpmatu meri ja taevas on värve täis. Värve on erinevaid mustmiljon. Iga üks neist on nii tugev ja selge, et sa kuuled isegi nende häält. Ta elab koos oma väikevennaga. Väikevennale meeldib väga tantsida. Ta muudkui keerutab ja keerutab ja keerutab ja keerutab. Ja läänetuul laulab. Selline on läänetuul.

Täna mulle räägiti nii toredaid lugusid. Ma naersin ja nutsin ("You'll laugh, you'll cry, it'll change your life." (vahepeal vaatasin jälle Black Booksi ja tundub nagu iga mu lause on sealt pärit)). Õppisin jälle, et teinekord tasub kodust välja minna ka siis, kui üldse ei tahaks.

Kui ma lõpuks koju jõudsin, tundes nagu oleks ma ajas tagasi läinud, kui 23e pealt maha astusin, olid pooled tänavalambid otsustanud tähtedele ruumi jätta. Ilus.

Vabal ajal

Loen
Kuulan
Vaatan

Ja hommikuti joon diskoteegis kohvi, taustaks mängimas päikesetõusu muusika (Kups, hommikupäike lööb peegelkera imeliselt särama).

Cranberry harvest

Kui ma loen wanaš Eešti keeleš tekšte, šiiš ma šušištan ešši ja ka kõik muu kõlab kuidagi pehmelt.

"Millega on siis seletataw lennuasjanduse hiilgeaegu ja mis wõib meile tuua weel tulevik ses suunas? Lennuasjanduse edu on seletatav praegusaja elu tempo wäga kiireks muutumisega. Lühikese ajaga tahetakse palju ära teha; "time is money" - aeg on raha - ei ole tühine sõnakõlks, waid aeg on tõepoolest raha meie ajal." 31. august 1926.

Madalrõhkkond

Hommikul, kui ma silmad lahti tegin, ei paistnud päike. Ja uni oli ka nii suur. Kui hommikul päikest ei paista, siis on asi ikka päris hull, edasi läks ainult veel rohkem allamäge. Ei midagi kapitaalset, aga ükski riietusese ei sobinud selga, sukad läksid pahupidi jalga (kuidas see võimalik on?), teevesi ei läinud keema. Isegi punupats ei tulnud välja. Vahepeal mõtlesin, et istuks lihtsalt maha ja hakkaks nutma. Aga kuidagi oli kehas selline tunne sees, et ikka tahaks trenni minna ja tööle minna ja ei jaksa üldse koju jääda, kuigi kõik oli nii halvasti. Ma pole selline päikesekiir kohe päris ammu olnud. Läksin välja ja mõtlesin, et maailm, anna siis oma parim. What else can you do? Minu buss jäi lihtsalt vahele. Ballettitreener arvas, et on esmaspäev ja peaaegu poleks isegi tundi tulnud. Mitte, et sellest palju vahet oleks, sest paindumine ja rütm ja muusika ja lihased olid mu kehale väga võõrad. Siis läksin tööle ja tööd polnud. Lihtsalt ei olnudki. Sõin seal lõuna ja tulin koju. Absoluutselt iga tuli oli punane. Ja kui ma seal ühe punase tule taga seisin ja vaatasin, kuidas 40 otse nina eest mööda sõitis, siis ma ei suutnudki otsustada, kas lihtsalt naerda või nutta. Ülejäänud päeva võtsin vabaks. Käisin poes, ostsin hästi palju näksimist ja nüüd vaatan sarju ja filme. Suht rüpp.