March 01, 2011

Madalrõhkkond


Hommikul, kui ma silmad lahti tegin, ei paistnud päike. Ja uni oli ka nii suur. Kui hommikul päikest ei paista, siis on asi ikka päris hull, edasi läks ainult veel rohkem allamäge. Ei midagi kapitaalset, aga ükski riietusese ei sobinud selga, sukad läksid pahupidi jalga (kuidas see võimalik on?), teevesi ei läinud keema. Isegi punupats ei tulnud välja. Vahepeal mõtlesin, et istuks lihtsalt maha ja hakkaks nutma. Aga kuidagi oli kehas selline tunne sees, et ikka tahaks trenni minna ja tööle minna ja ei jaksa üldse koju jääda, kuigi kõik oli nii halvasti. Ma pole selline päikesekiir kohe päris ammu olnud. Läksin välja ja mõtlesin, et maailm, anna siis oma parim. What else can you do? Minu buss jäi lihtsalt vahele. Ballettitreener arvas, et on esmaspäev ja peaaegu poleks isegi tundi tulnud. Mitte, et sellest palju vahet oleks, sest paindumine ja rütm ja muusika ja lihased olid mu kehale väga võõrad. Siis läksin tööle ja tööd polnud. Lihtsalt ei olnudki. Sõin seal lõuna ja tulin koju. Absoluutselt iga tuli oli punane. Ja kui ma seal ühe punase tule taga seisin ja vaatasin, kuidas 40 otse nina eest mööda sõitis, siis ma ei suutnudki otsustada, kas lihtsalt naerda või nutta. Ülejäänud päeva võtsin vabaks. Käisin poes, ostsin hästi palju näksimist ja nüüd vaatan sarju ja filme. Suht rüpp.

1 comment:

Mari said...

Mmm... Näksimine. Ja sarjad ja filmid. Ja muudel, nõrgaltseotud teemadel, sõin pühapäeval ära ühe hiiglasuure pühapäevase õhtusöögi (keegi teine ei jaksanud päris lõpuni) ja mõtlesin, et näed - Birgit oleks uhke.