Sõnas emme, kui ma loomaaias laulvaid sääski minema ajasin, et ma neid alla ei neelaks. Loomaaias oli tore - kõrvikherilased ja piisonilvesed. Tiigreid ei näinud. Hülged magasid. Leopardipoega ei näinud ka, aga teda ei pidanudki veel nägema. Pättust tegime ka - andsime sipelgatele kooki. Ja sääsed tahtsid hammustada, hoolimata sellest, et me ei toppinud ühtki kätt ühtki puuri.
Pärast kodus hakkas hirmus halb. Nii halb, et ma ei saanud magamagi jääda. Nii halb, et ühest aspirinist ei aidanud (ja aspirini võtan mina nagunii ainult siis, kui on nii halb, et midagi muud ei aita). Nii halb, et ma teadsin, et see tuleb lihtsalt üle tiksuda, aga see tundus ilmvõimatu. Nii halb, et ma vahepeal mõtlesin, et äkki peaks kiirabi kutsuma. Nii halb, et vesi ajas ka südame pahaks. Aga siis ma jäin magama ja pärast kaht tundi vannitoa põrandal sain end ka voodis enamvähem korralikult sisse sättida ja hommikul oli juba hulga parem. Nii palju parem, et jõudsin õigeks ajaks töölegi. Nüüd olen paar päeva rahulikumalt võtnud.
Kuniks eilsenii. Hüppasin tööl kell 16:15 rattale, aga koju jõudsin alles kolmveerand kümme. Kõigepealt oli tarvis seitse kilomeetrit mäest üles ja vastutuult sõita. Ma väsisin nii ära ja sain nii vihaseks, et tahtsin lihtsalt ratta seisma jätta ja tuult sõimama hakata. Uskumatu. Lõpuks jõudsin Nõmmele. HeadRead (kusjuures esimesed viis korda ma lugesin koguaeg seda nime inglise keeles ja alles siis jõudis mulle kohale, et see on eesti keeles ka päris loogiline) korraldas kirjandusliku jalutuskäigu Nõmmel. Päris mitu tundi sai ratast käe kõrval lükatud ja külma tuult trotsitud, et kirjanike elusid ja luuletusi ja jutte kuulata. Tore oli. Ma pole ikka veel väga tuttav Nõmme mäeülemise osaga, mis moodustabki suurema osa Nõmmest, nii et sain sealgi veidi tänavaid näha. Majad on ikka nii ilusad ja kõik on nii ilusalt roheline ja lõhnas mesimagusalt. Päike ei andnud muidugi ka armu ja tegi kõik veelgi kuldkollasemaks. Ainult ohkaks ja õhkaks - Nõmme on ikka nii mõnus. Selgus, et ma olen kirjanduses hästi rumal. Ma teadsin, et ma olen rumal, aga et nii rumal. On veel ikka nii palju avastamata maad. Tore oli vahelduseks kirjanike-kirjandusteglinskite seltsis olla. Teatritegelastega olen jõlkunud, muusikuid tundma õppinud, lennundus-laevandusmehi-nais ja nüüd siis sai ka veidi teistsugust maailma katsuda. Mõnus. Ja tagasitee ratta seljas möödus ka uskumatult kiiresti ja libedalt. Kogu mereäärne oli muidugi maalikunsti tipptase. Fotokat mul ilmselgelt kaasas ei olnud.
Üks väga tähtis asjaolu jäi veel mainimata: nimelt sain eile tööl kaks kirja (mis tegelikult olid Otile, aga see pole üldse oluline). Kaks sõpra erinevatelt ülemeremaadelt saatsid pilte. Kirju on nii tore saada! Ja pärastlõunal jalutas tasuta rullbiskviit uksest sisse. Ja üleeile käisime vastvalminud animatsiooniklippe vaatamas, mis tekitasid sellist elevust, et ise ka ei usu. Kusjuures enamik neist veel üldse valmis polnud - õigemini valmis olekust olid nad veel hirmus kaugel.
Mainimata jäi ka üks väike hetk, kus ma sain poes kiita heateo eest, mida lõpuks ei pidanudki tegema. Lihtsalt selle eest, et ma oleksin olnud valmis kümme senti ära andma, kui seda oleks olnud vaja.
"Seda ma ütlesingi, et hoopis teine naine."
No comments:
Post a Comment