Istusime Siljaga kahe raudtee vahel (olgu, neid oli tegelikult mõlemal pool rohkem) kuskil keset linna ja keset tühermaad ja libistasime siidrit, kui ühtäkki hüppasid meist kaks jänest mööda. Ma ei mõtle küülikuid, vaid täiesti korralikke Eestimaiseid känguruid. Nad mängisid nende kaheteistkümne rööpa vahel veidi keksu, nuhutasid ninaga ja siis hüppasid teisele poole minema. Metsik loodus.
Hiljem koduhoovis, kui läksin Kupsi välja laskma, siis olid aia taga kaks noorukit. Korraks jälgisime neid kaugelt, kuid kui nad mingit ohtu ei kujutanud, siis läksime lähemale.
"Vaata ta on täiesti siruli maas."
"Vist kardab."
"Näe, tõmbaski end kerra."
"Ettevaatlikult, muidu ta tõuseb lendu," ütles poiss, kui tüdrukule siili sülle pani.
No comments:
Post a Comment