Varsti ma tõepoolest lihtsalt ei räägi enam, sest keegi ei kuule mind. Alustades emmest ja lõpetades matemaatika õpetajaga. Ma ei jaksa ju nii palju tühja juttu ajada või siis ennast koguaeg korrata. Või siis hakkangi ainult endale rääkima. Kuigi viimasel ajal on mul tekkinud raskusi endast aru saamisega, kuulen küll aga ei mõista päris hästi. Teised tavaliselt ei kuule, aga kui kuulevad, siis saavad aru küll. Imelik.
Eile, kui ma oma vanades saksakeelsetes vihikutes sobrasin, tuli mul suur igatsus mõne õpetaja järele. Nt Schnell ja Hutschgau on ikka veel ühed mu lemmikõpetajatest, aga nende valvsa pilgu all ei saa ma arvatavasti kunagi enam õppida (kui just ma Saksamaale ei lähe). Lihtsalt tuli igatsus.
Lessa, kelle mõistus oli kummaliselt välja lülitatud, säilitas ainult niipalju teadvust, et mõista, et tegelikult on ta lennuvõimetu.
Kogu ülejäänud taip ja tunne olid koos Ramothiga lennus. Ja teda, Ramoth-Lessat, elustas piiritu võim, tema tiivad kandsid teda pingutusteta hõredate kõrguste poole, läbi tema keha lainetas erutus, erutus ja - iha.
Ta pigeb tunnetas kui nägi teda jälitavaid tohutuid isaseid. Ta põlastas nende saamatuid jõupingutusi. Sest tema oli kergetiibne ja vallatu.
/Anne McCaffrey - Lohelend/
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment