Täna oli üleüldiselt tunda igal pool väsimust ja mitte-viitsimist. Lapsi oli koolis vähe ja needki, kes olid, virisesid. Mina ehk jällegi kõige rohkem. Nädalavahetus möödus kah kuidagi kahtlaselt kiiresti. Eile päeval olin ma veendunud, et üks vaba päev peab veel olema, aga võta näpust. Igatahes sain Tõe ja Õiguse läbi loetud ja isegi natuke inka referaati tehtud, nii et tegin peale magamise ka miskit kasulikku.
Homme on geograafia töö ja kuigi ma olen tõepoolest kaks tundi geo raamatut lugenud ja töövihikut täitnud, ei ole mitte kui midagi meelde jäänud. Mullad lihtsalt ei sobi mulle.
Ja uue hobi leidsin ma ka endale. Nüüd käin mööda korterit laualambiga ringi, sest ma avastasin, et see on minu jaoks ainuke piisavalt valgeks tegev lamp. Tunnen teatavat sarnasust vana ajaga, mil käidi küünal käes mööda maja ringi. Ära kustus küll iga tuulepuhangu peale aga vähemalt ei pidanud koguaeg juhet ühest stepslist teise toppima.
"Ah... küünalt ei pannudki. Järgmine kord paneme siis kaks," rääkis emme esimese advendi lõppedes.
No comments:
Post a Comment