June 29, 2010

And the best thing that you can do is take whatever comes to you










Issand, Genova tundub nii ammu olevat. See on üks väga ilus linn. Aga enne seda oli veel üks tore aperativo-õhtu. Aperativod on väikesed alkohoolijoomingud väikese snäkiga enne päris toitu. Tavaliselt toimuvad need enne õhtusööki. Veneetsiareisil õppisime, et ka enne lõunasööki. Itaallased söövad koguaeg, aint hommikul mitte. Igatahes kutsus Marcello mind Siljaga mäe otsa veini jooma. Kõik tulid kaasa ja sellest kujunes lõpuks nii tore õhtu, et ma ei tea. Kohe väga-väga hea oli.

Järgmisel hommikul varavalges läksime Genova poole teele. Sõit pidi võtma umbes kolm tundi, võttis kaheksa, sest esimene rong hilines. Alguses tegi Yoann hästi palju nalja ja siis vajus ära ja pahatujutses koguaeg. Me Siljaga proovisime tuju üleval hoida, aga see on raske, kui selline pahatujutseja kaasas on. Sellegipoolest on Genova ilus linn. Ilus ja mõnus. Palju-palju kitsaid tänavaid ja hirmpalju treppe on igalpool. Ja majada katused ei ole punased. Ja meri on lähedal. Käisime korra isegi ujumas. Kusjuures ma ei mäleta, millal ma viimati rätiku kaasa võtsin, kui ujuma läksin, sest ilmad on siin kuumad. Päev möödus ringi trippides mööda suvalisi tänavaid. See on minu ja Silja viis linnaga tutvumiseks. Kuigi Genova on selles suhtes eriline, et meil oli ka kaart (aitäh, Alise). Õhtul saime kokku mehega, kelle juures ööbisime. Ta on kloun. Ta sõbrad on ka klounid. Teevad vabatahtlikult haiglates lastel tuju heaks.

Korterist ei maksa rääkidagi – nagu oleks elanud viie tärni hotellis. Kõik oli olemas ja süüa sai ka! Jaanilaupäeva õhtul vaatasime klouni ja ta sõpradega Ghana mängu (ma siin vaikselt pööran kõiki Ghana usku) ja pärast läksime mereranda zongleerima ja veini jooma. Tutvusime ühe kohaliku tüübiga, kes tõi meile, sest me tundusime nii toredad, neli pudelit koduveini. Hea vein oli. Üks pudel seisab meil veel külmkapi peal. Igatahes pole nii naljakat õhtut kaua olnud. Kirjeldada seda ei saa. Me juba proovisime mitu korda, aga keegi ei naernud. Tol õhtul me naersime aga väga palju. Matteo ja Simeone on khuulid. Yoann sai tollelt veinimehelt kingituseks ka mängupapagoi, kes seitsme patareiga koos ka häält tegema hakkab.

Hommikul jälle rongi peale ja kodu poole teele. Enne veel pidin tugev olema ja loobuma maali kaasavõtmisest, mis mulle väga meeldis ja mida host mulle anda tahtis, ja leppima zongleerimispallidega. Ma juba vahepeal peaaegu oskan neid kordamööda õhku visata ja kinni püüda. Klounininad leidsime ka laua pealt hommikusöögi kõrvale.

Kodus käisime aint korraks. Vahepeatuseks. Riiete vahetamise peatuseks. Jätsime Yoanni maha ja hakkasime Siljaga Veneestia poole trippima. Rongidega sai ikka igast nalja, kuid kohale me jõudsime. Seekord ööbisime Silja sõprade pool. Ma võin neid ehk nüüd enda sõpradeks ka kutsuda. Käisime nende kontsertidel ja kuulasime meile pühendatud laule. Rääkimata sellest, et Silja oli seal täitsa kuulus, sest temast on neil ka päriselt laul tehtud. “Sina oledki See Silja!” olid kõik rõõmsad. True story. Ja Anna vanaema... oeh. Tegime annan-korraks-talle-lilled-ära-ja-siis-kohe-lähme-edasi-peatuse, mis itaaliakeeli tähendab, et jäime lõunasöögile, mida vanaema just ja ainult meile tegema hakkas, ise proovides samal ajal inglise keelt purssida, mida ta üldse ei osanud. Aga ta oli nii armas vanaema. Siin on üldse väga populaarne oma sõpru kohe perekonnale tutvustada. Ma arvan, et ma pole Eestis ka nii paljude perekondi näinud. Vähemalt mitte nii lühikese aja jooksul. See on väga armas. Vahepeal sai Ghana edasi ja kuigi ma mängu ei näinud, siis saadeti mulle igast õnnitlussõnumeid. Ja Michelel, kelle pool me ööbisime, oli sünnipäev ja me tegime talle pannkooke. Ja nende naabruskonnal on kass, keda Michele ja Anna hüüavad Frediks, kuigi ta on tegelikult naine.

Oh ja siis oli see üks maja. Me käisime seal ainult korraks. Pisikeseks hetkeks. Paolo maja. Aga... ma tahan seda maja endale. Ta lõhnas nagu Varnja ja oli vana ja ilus ja läbi ja lõhki kunsti täis, kuigi üles kunstiateljeesse me ei jõudnudki. Üldse seal oli ilus, seal Portogruaros või Gruaros või ma'i tea, seal oli hästi palju väikeseid linnakesi, kus me igalpool ringi sõitsime. Loodus oli selline nagu ma ootaks Toscana olevat. Too maja ka.

Oma reisi neljandal päeval jõudsime siis Veneetsiasse. Lõpuks. Jah, ta on ilus, aga ikka ei suuda ma päris aru saada, miks ta parem ja ilusam ja maagilisem on, kui kõik muud nunnud mereäärsed külakesed. Ju ma olen rumal. Las ma olen. Kella kahe ajal öösel eksisime me Veneetsias ära. Koos ringi jooksvate rottide ja lendavate nahkhiirte ja karjuvate kajakate ja pimedate kitsaste tänavate ja süsimustade akendega majade ja teedega, mis viivad ainult otse kanalisse, ei tundu Veneetsia üldse nii romantiline. Või siis tundub veelgi romantilisem, kriminaalromantilisem. Meid hoiatati, et küll me ära eksime. Meie ei uskunud, sest koos giididega tundus Veneetsia ka öösel imelihtne ja turvaline. Aga “koju” me jõudisme ja kella viiesele rongilegi. Et siis 11 tundi vältimatute vahepeatustega koju sõita. Nüüd me oleme väsinud. Ja õnnelikud.

2 comments:

elina said...

hästi palju räägitakse, et veneetsia on saanud mingit imelikku false-gloryt...

vale väär vale väär?
ikka nagu tahaks ära näha. vaene linn.. temast räägitakse nii palju, et kõigil tekivad mingid valelootused ja siis pettuvad, olgugi et tegelikult on ta ikkagi hästi äge linn.

on ju? ei? sama äge nagu kõik teised (nii sa vist ütlesid?)?

Merli said...

ja sa räägid, et mina reisin. sa seikled rohkemgi veel. nii põnev!