July 07, 2010

No money, domani

See oli siis esimene kuu lõpp, kus meil raha polnud. Merka tuli külla ja meil polnud raha, et talle süüa pakkuda. Aga selle eest käisime Śveitsis. Ja siis tuli kuu algus ja raha. Pidu! Ning kuna meil sellesse kuusse (veel) sõite pole planeeritud, siis on pidu koguaeg. Esimesel päeval ostsime kohe hästi palju toitu ja lasime Merkal endale süüa teha. Jäätisekokteile tegime ka. Ja siis tuli eilne päev.

Algas rahulikult – sõime, jõime, käisime mööda jõge üles kõndimas ja kose all suplemas. Nägin madu esimest korda (pärast mulle räägiti, et ta oli ohutu, aga samas Merkale oli räägitud, et seal lõunamaal on just need ohtlikud. Saa siis aru). Vahepeatuseks väike internet ja minek grillpeole igast inimestega. Aga me ei viitsinud maksta ja tulime ära enne, kui söömiseks läks. Tegelt oli seal tore, mitte nagu eelmine kord, kus me Siljaga häbist laua alla vajusime, kui veidi śvipsis poisid teismelistele tüdrukutele rõvedusi karjuma hakkasid. Igatahes läksime häälega Ortasse. See on ikka nii ilus ja rahulik ja hea. Sõime jäätist ja siis läkime jazz kohvikusse veini jooma. Ülim rahu. Simone tuli ka selleks ajaks. Lõpuks taheti juba kohvikut kinni panna ja nii me siis jalutasimegi vaikselt ja rahulikult mööda kottpimedat veeäärset rada auto poole. Tegime mitukümmend tiiru ringteel, et jõuda otsusele, mida me järgmiseks teeme. Otsustasime mäe otsa minna. Kõigepealt oleks peaaegu siili alla ajanud (ta sai peapõrutuse kindlasti) ja siis rebase. Vähemalt ei olnud tee käänuline ja pime ja kitsas. Mägi oli ka päris äge. Rohi oli hirmkõrge. Seal läheduses elas miski imelik mees, keda kõik jumaldasid, kes seal elasid. Miski tüdruk oli sellest külast põgenenud ja siis surma saanud. Kottpime oli ikka veel. Räägiti õudusjutte madudest ja metssigadest ja kõikide varvastel ronisid miskid loomad. Kuud nägi ainult siis, kui imeliku mehe maja ei näinud ja vastupidi. Too maja oli kirik. Vähemalt ei kartnud. Vähemalt me ei naernud hästi palju. Vähemalt itaalia poiss ei vaadanud meid imelikult, kui me plaksutamisega madusid proovisime ära ajada. Aga me pääsesime eluga. (“Let's steal my car.”) Et alla jõudes politsei elu natukene lõbustada. Nad lihtsalt mõtlesid, et auto, kus on kolm tüdrukut, võiks ju kinni pidada ja siis kõigilt dokumente küsida. Simone andis autojuhiloa. Ma andsin ID-kaardi. Merkal oli passi koopia. Siljal polnud midagi. Simone puhus torusse ja meie nimed kirjutati üles ja küsiti igaksjuhuks mitu korda, enne kui uskuma jäädi, et me ikka tõesti elame muuseumis. Ja viimaseks veel: “Kas te, tüdrukud, olete sõbrad?” ning Simone vastas: ”Jah. Ma arvan.” Me proovisime kogu aja mitte naerda, aga see oli lihtsalt nii naljakas. Kui me lõpuks koju jõudsime, istusime veel kaua autos ja lihtsalt naersime. Ma arvan, et see kõik on Merka süü, sest enne tema tulekut pole meil kunagi madusid ja politseisid olnud. Ja nüüd juba teist korda kolme päeva jooksul.

1 comment:

elina said...

kuidas itaalias selle teepervel hääletamisega on muidu üldse? mu ühed sõbrannad jäid küll jänni, sest mingis väikelinnas olla illegaalne jne; aga sina jälle räägid nii muuseas siia ja sinna hääletamisest.

et see selline kirjutamata seadus, et "pigem mitte, aga lase käia kui vaja"?